Viktor Jefimov

Viktor Jefimov (13. detsember 1930 Tallinn, Harjumaa – 11. november 2002 Jõhvi) oli eesti põlevkiviteadlane, keemik ja leiutaja.

Sündis 1930. aastal Tallinnas õpetaja peres. 1948. aastal lõpetas keskkooli Uus-Irboskas [Novoizborskis] ja astus Tallinna Polütehnilisse Instituuti (TPI), kus lõpetas 1953. aastal kütuse keemilise tehnoloogia eriala. Pärast lõpetamist suunati ta tööle Kohtla-Järve põlevkivitöötlemise kombinaati, kus alguses töötas vahetuse insenerina ja siis gaasigeneraatortsehhi juhataja asetäitjana tehnoloogia alal. 1958. aastal astus ta TPI aspirantuuri (kaugõppesse).

Pärast Kohtla-Järve põlevkivi teadusliku uurimise instituudi loomist kutsuti ta novembris 1959. aastal tööle põlevkivi töötlemise laboratooriumi juhatajaks. Praktiline kogemus, mis oli saadud töö ajal kombinaadis, võimaldas Viktor Jefimovil kiiresti laboratooriumi tööd korraldada. 1979. aastal määrati ta põlevkivi töötlemise osakonna juhatajaks ja 5. märtsil 1984 direktori asetäitjaks teadustöö alal. Ta oli erudeeritud spetsialist, kellel olid laiad teadmised ja head juhiomadused.

1964. aastal kaitses ta kandidaadidissertatsiooni, mis oli seotud ristsoojuskandja generaatorite arendamise ja juurutamisega. Tema juhtimisel tehti ära suur töö põlevkivi poolkoksistamise tehnoloogia uurimise ning keskkonna mõjude vähendamise valdkonnas.

Viktor Jefimov oli keeruliste 1000 tonni põlevkivi ööpäevas gaasigeneraatori arendamise tööde initsiaator ja juhendaja. Sellel teemal kaitses ta 1987. aastal doktori dissertatsiooni.

Peale gaasigeneraatorite tegeles Viktor Jefimov ka teiste teemadega: kammer- ja tunnelahjud, UTT. Tema juhendamisel uuriti põlevkivisid paljudest erinevate riikide maardlatest: NSVL, USA, Brasiilia, Marokko, Bulgaaria, Hiina jm, kokku üle 30 maardla. Koostati põlevkivi klassifikatsioon väävli sisalduse järgi ning põlevkivist õli saamise sõltuvus kerogeeni (orgaanika) sisaldusest.

Väga tihe oli koostöö Venemaaga, näiteks Kašpirski tehasega – kus osales sõjatehnika moskiitide vastaste spetskattete väljatöötamises.

Suur abi teaduseksperimentide läbiviimises osutati kombinaadis, kus neljas gaasigeneraatorjaamas (GGS nr 4) ehitatud katse gaasigeneraator töötlemise võimsusega 1 tonn põlevkivi ööpäevas (katsegeneraatoreid oli ehitatud kaks – üks 1960. aastate keskel ja teine 1990. aastate keskel). Eksperimentide läbiviimises aitasid Viktor Jefimovit kombinaadi juhtivad töötajad, operaatorid, insenerid jne. Koostöö oli väga tõhus ja tihti olid need inimesed tulevikus ka leiutiste kaasautorid – Nikolai Serebrjannikov, Ivar Rooks, Nikolai Nazinin jt.

Tänu oma loomingulisele tööle V. Jefimovist sai üks juhtivatest spetsialistidest põlevkivi ümbertöötlemise valdkonnas maailmas. Sellel teemal esines ta korduvalt erinevatel rahvusvahelistel foorumitel (Moskvas, Tallinnas, Brüsselis, USAs jne). Jefimovi teaduskollektiivi poolt oli saadud üle 50 patendi nii Eestis kui ka välisriikides (USA, Brasiilia, Kanada, Inglismaa, Holland, Saksamaa, Bulgaaria, Kreeka, Rootsi, Austraalia, Tuneesia, Zaiiri ja Kuuba). Samuti oli Jefimov ajakirjade Energy Sourses (USA) ja Oil Shale (Eesti) toimetuskolleegiumi liige.

Viktor Jefimovit oli autasustatud mitmete autunnistustega, sh medaliga «Au töö eest», Punase Lipu ordeniga ja akadeemik Paul Kogermani mälestusmedaliga. 1980. aastal autasustati teda rahvamajandussaavutuste näitusel hõbemedaliga ning 1983. aastal anti Eesti NSV teenelise leiutaja aunimetus.

Viktor Jefimovil on kaks last: poeg Sergei ja tütar Marianne.