Theodor Petai

Theodor Petai

Theodor Petai (aastani 1935 Theodor Pettai; 19. jaanuar 1890 Varstu, Võrumaa – 20. aprill 1942 Sosva vangilaager, Sverdlovski oblast, Venemaa) oli eesti pedagoog, Kaitseliidu Varstu malevkonna pealik.

Aastal 2012 kanoniseeris Konstantinoopoli Püha Sinod ta koos abikaasa Annaga pühakuks (uusmärtriks). 

Theodor sündis Matumäe taluperemehe Kaarli Pettai ja ta naise Anna (sündinud Sepp, pärit Karula vallast Paluotsa talust) pojana. Ta õppis Varstu Apostliku Õigeusu Abikoolis 1897–1899, Mõniste-Ritsiku Apostliku Õigeusu Kihelkonnakoolis 1899–1900, Antsla valla Kaika Apostliku Õigeusu Kihelkonnakoolis 1900–1902. Lõpetas Tsooru Ministeeriumikooli aastal 1905. Sooritas õigeusu kiriku salmilaulja (köstri) eksami aastal 1912. Õppis edasi pedagoogilistel kursustel ning omandas algkooliõpetaja kutse 1919 ja täiendavalt Võru Õpetajate Seminari juures 1923.

Ta abiellus aastal 1919 õpetaja Anna Veiding'uga (1889–1948), Mõniste Paju kõrtsi pidaja tütrega, kellest hiljem (1929) sai Naiskodukaitse Võru ringkonna Vastse-Roosa jaoskonna asutaja ja juhatuse liige.

Töötas Tsooru valla Kõrgepalu Apostliku Õigeusu Abikooli õpetajana aastatel 1908–1912, Maalupi (Mālupe) Apostliku Õigeusu Kooli õpetaja-köstrina (Lätis) 1912, Mõniste-Ritsiku Apostliku Õigeusu Kihelkonnakooli õpetaja-köstrina 1912–1918, Miku Algkooli juhatajana Varstus 1918–1920, Vastse-Roosa Algkooli juhatajana 1920–1941, kus vahepeal õpetas ka ta abikaasa Anna.

Põhitöö kõrvalt oli ta ka Vastse-Roosa postiagentuuri juhataja alates 4. maist 1939, kuni ta kogu perega (abikaasa Anna, tütred Helvi ja Maret) küüditati 14. juunil 1941.

Nõukogude Liidus mõistsid kommunistid Theodor Petai teist korda (esimene kord 20. veebruaril 1919) surma ja lasksid maha Sosva vangilaagris 20. aprillil 1942.

Ta perekond saadeti Tomski oblasti Baktšari rajooni Bogatõrjovka külla, kus abikaasa Anna 23. vaabruaril 1948 suri. Tütred Helvi ja Maret tulid pärast sundasumiselt vabanemist Eestisse tagasi.

Seoses Eesti-Läti piiri määramisega aitas Theodor Petai kaasa poole tolleaegse Vastse-Roosa valla jätmisele Eesti alale. Koos August Kondiga valmistas ta ette statistilised andmed ja kogus Eesti alla soovijate allkirjad.

Ta tegutses koorijuhina Mõniste-Ritsiku Ristija Johannese kirikus aastast 1916 kuni vangistamiseni aastal 1941. Ta oli ka koguduse revisjonikomisjoni liige.

Th. Petai kuulus Kaitseliitu alates 1919. aastast, oli Kaitseliidu Varstu malevkonna pealik 1934–1940, organiseeris Noorte Kotkaste Varstu malevkonna ja oli selle vanem 1930–1940, Vabadussõja Ajaloo Komitee kaastööline, Eesti Kirjanduse Seltsi liige ja usaldusmees, Piirimaade Ühingu liige, Looduskaitse usaldusmees.

Ta asutas Vana-Roosa Rahva Haridusühingu aastal 1919, Vastse-Roosa raamatukogu 1921, kohaliku kiriku- ja ilmaliku koori 1919. Koor osales VIII ja IX üldlaulupeol Tallinnas. Theodor Petai juhatas Noorte Kotkaste orkestrit ja näiteringi, oli tegevliige Vabatahtlikus Tuletõrjeühingus, Majandusühisuses ja Varstu Ühispangas.

• 1928 Eesti Lauljate Liidu tänuavaldus muusikakultuuri tõstmiseks tehtud töö eest
• 1933 Kaitseliidu Valgeristi III klass
• 1934 Noorte Kotkaste teenetemärk
• 1935 kinnitati vanemõpetajaks
• 1936 Eesti Rahva Muuseumi teeneline korrespondent
• 1938 Kotkaristi teenetemärgi V klass

Mõniste-Ritsiku kiriku juures olev mälestuskivi

• 1999. aastal avati Theodor Petaile mälestustahvel Vastse-Roosa endise algkooli seinal.
• Anna ja Theodor Petai kenotaaf asub perekonna hauaplatsil Ritsiku kalmistul Varstus (skulptor Robert Rannast).
• 17. septembril 2016 avati Mõniste-Ritsiku Ristija Johannese kiriku juures pidulikult mälestuskivi eesti soost pühakutele Theodor Petaile ja Anna Petaile. Mälestuskivi pühitses metropoliit Stefanus koos ülempreestrite Andreas Põllu ja Aleksander Sarapiku ning preester Justinus Kivilooga. Mälestuskivi avamisel osalesid Kaitseliidu Võru maleva auvahtkond, naiskodukaitsjad, noorkotkad ja kodutütred.

Palka ei maksnud meile enamlaste võimud ega ka saksa okupatsiooni võimukandjad, tuues süüks: esimene – "kiriku kool" ja teine "vene usu kool".

6. veebruaril 1919 ootamata piirati enamlaste sõjaväelaste poolt Mõniste-Ritsiku koolimaja ja vangistati mind ühes preester Paul Koloniga, õpetaja Jakob Antonil õnnestus põgeneda, ning pantvangidena viidi meid Lätimaale Marienburgi (Alūksne) vanglasse. Punaste tribunaali kohus mõistis mind surma 20. veebruaril 1919, kuna Soome Põhja Poegade rügement 20. veebruaril vastu 21. veebruari öösel päästis meid kõiki eestlasi vanglast. [Hõimuvendade abi tuli tõesti viimsel hetkel – surmamõistetud olid juba jõudnud endale haua valmis kaevata!]

Vanglast vabanedes ei saanud Ritsikule kauaks jääda, sest punaväelaste front tuli tagasi, nii jäi Varstu valla osa, vasakpoolne Mustjõgi, punaväelaste sõjaväe liiniks ja mul tuli põgenikuna kolada Eesti vägedega-kaitseliitlastega Antsla, Karula ja Kaagvere valdades kuni 29. maini 1919, kui vabanes punaväelastest jäädavalt kogu Eesti.

Ta vend oli eesti pedagoog ja koorijuht Aleksander Pettai.

• 25 aastat koolipõllul. Postimees, 3.10.1933
• Theodor Petai käskkirjad Kaitseliidu Varstu malevkonnale ja Noorte Kotkaste Varstu malevkonnale. Võru Maleva Teataja, nr 6, 1939, lk 81; nr 9, 1939, lk 126; nr 10/11, 1939, lk 154; nr 12/13, 1939, lk 167–169; nr 7, 1940, lk 91 jm
• Theodor Pettai 50-aastane. Elu: Võru-Valga-Petserimaa häälekandja, 17.01.1940. (Fotol Th. Petai Kaitseliidu vormis)
• S. H. (=Sergei Hints), Th. Pettai 50-a. Elutõde, nr 6, 1940, lk 70
• Jaan Ellen, Võrumaa saaga. Esimene raamat. 1998, lk 112–114
• Evar Saar, Rahvapidu Vahtsõ-Roosas. Elu: Võrumaa Teataja nädalalõpulisa, 3.07.1999
• Anna Petai, Kiri Siberist: Ja meile ei jää midagi pääle nöökimise. Rahvuslik Kontakt, nr 4, 2000, lk 44–46
• Õpetajad Mõnistes ja Mõnistest. Koostanud Aili Paeglis. Mõniste: A. Paeglis, 2005, lk 94–95
• Eestimaa üheteistkümne uusmärtri elulood. Koostanud ülempreester Andreas Põld. EAÕK Pärnu ja Saare piiskopkond, 2013, lk 21–24