Rudolf Piho

Rudolf Piho (2. jaanuar 1888 Jantra küla, Orava vald, Võrumaa – 30. detsember 1971 Võru) oli eesti arst, kauaaegne Võru linnaarst, Võru haigla peaarst, samuti peetakse teda Võru linnahaigla rajajaks.

1898. aastal läks Rudolf Piho õppima Pihkva (kubermangu) Gümnaasiumi, mille ta lõpetas 30. mail 1907. 1913. aastal lõpetas ta Tartu Ülikooli arstiteaduskonna.

Eesti Vabadussõja puhkedes alustas Rudolf Piho teenistust 3. Jalaväerügemendi vanemarstina 25. novembrist 1918 kuni Vabadussõja lõpuni. Vabadussõja teeneid märgiti 2. novembril 1921 I liigi 3. järgu Vabadusristiga, hilisema meditsiinilise tegevuse eest pälvis 6. juunil 1930 Kotkaristi V klassi teenetemärgi ja 20. veebruaril 1936 Eesti Punase Risti II klassi teenetemärgi.

1920. aastal läks Rudolf Piho kaitseväest erru ja alustas arstipraksist Võru linnaarstina. Rudolf Piho töötas linnaarstina 6. aprillini 1932. Sellest aastat alates jäi ta ainult linnahaigla juhatajaks.

Linnaarsti ametist loobudes sai Rudolf Piho rohkem aega pühendada uue haigla peahoone ehitamisele, mis avati pidulikult 1. aprillil 1933. Uue linnahaigla projekteeris arhitekt Elmar Lohk. Ruumide projektlahenduse koostasid haigla juhataja Rudolf Piho ja insener E. Willmann. Haigalhoone oli kahekorruseline puumaja U-kujulise põhiplaaniga, mille peafassaad oli Tamula järve poole.

Rudolf Piho oli pärit 11-lapselisest perest.

Rudolf Piho maeti 4. jaanuaril 1972 Pindi Jaani kalmistule oma perekonna platsile.

Rudolf Pihost valmis 2011. aastal põhjalik uurimistöö, mis andis ülevaate Võru linnaarsti elust ning tema kujunemisest hinnatud perearstiks.

Uurimistöö autor Lauri Kasak pani aluse uuele uurimisvaldkonnale. Pärast Rudolf Piho eluloo avaldamist uurimistööna on õpilaste seas hakatud rohkem koostama uurimistöid meditsiinivaldkonnas, sh perearstidest, kelle tegemistest sageli väga palju ei teata.