Quick Facts
Biography
Pjotr Fjodorovitš Aleksejev (1813? Peterburi – 1870? Holmogorõ, Arhangelski kubermang) oli vene luuletaja, üliõpilaslaulik ja gümnaasiumiõpetaja.
Aleksejev sündis arvatavasti 1813. aastal Peterburis ja alustas samas ka oma haridusteed. 1834–1838 järgnesid ülikooliõpingud Tartus, kus ta alustas kameralistikaga, aga suundus hiljem meditsiiniteaduskonda, kuid ei lõpetanud stuudiumi. 1829. aastast oli ta vastasutatud vene tudengite korporatsiooni Ruthenia liige ja sellesse aega jäävad samuti tema esimesed luulekatsetused.
Autori esimesed luuletused, "Koidik" ja "Minu täht", ilmusid 1838. Aasta hiljem trükiti ajakirjas "Oтечествeнные записки" ("Isamaalised kirjutised") tema tõlge Friedrich Schilleri ballaadist "Sukelduja" (Der Taucher) ja almanahhis "Утреннaя заря" ("Koidupuna") ilmus Aleksejevi luuletus "Ööbik" (Соловей). Schillerit tõlkis ta ka hiljem ("Rõõm").
Aleksejev tegutses algul Tartu erapansionaatides vene keelt ja kirjandust õpetades ning sellest kujunes peagi tema põhitegevus.
1840 andis ta välja luulekogumiku "Лирические стихотворения и сказки" ("Lüürilised luuletused ja muinasjutud"), mis sai positiivse vastuvõtu osaliseks. Tartus kujunes välja laus vene üliõpilastest koosnev luulekoolkond, kus tõusis kõige selgemalt esile Nikolai Jazõkovi luule, aga kelle loomingut matkivat üliõpilaslaulu viljelesid mitmed Ruthenia korporantidest poeedid nagu nagu Aleksandr Karamzin, Nikolai Ivanov jt.
1839–1861 (teistel andmetel hoopis 1840–61) oli ta õpetajaks Varssavi õpperingkonna haridusasutustes ning seal anti 1841. aastal välja ka tema romantiline poeem "Мель-Дона", mis räägib Tartus toimuvast traagilise lõpuga armukolmnurgast. Siiski sai see negatiivse kriitika osaliseks. Samal perioodil tükiti Peterburis ära mitmed tema tööd nagu "Kaasaegne hääl vene sõdalaste auks ja kuulsuseks" (1854), "Närtsimatu luuderohi Issandas lahkunud valitseja Nikolai I kalmule" (1859), "Troonipärija, Tema Keiserliku Kõrguse Nikolai Aleksandrovitši täisealiseks saamise puhul" (1859) ja "Rahva tänulikkus Tema Keiserlikule valitsejale Aleksander II le" (1861), kuid suuremat tähelepanu need ei pälvinud.
Säilinud on ka 1844–1849 loodud aga avaldamata jäänud luuletused ja kogumik autori eluolu ning argieluvaateid kirjeldavat luulet aastatest 1854–1867. Viimaste seast leiab ka luulevormis kirjelduse 30. juulil 1860 toimunud kohtumisest ukraina kirjaniku Tarass Ševtšenkoga.
1861–1864 õpetas ta Arhangelskis ladina keelt ning töötas seejärel lühikest aega Šiauliai gümnaasiumis. 1869 läks ta riiginõuniku auastmes pensionile ja suri järgmisel aastal Holmogorõs Arhangelski kubermangus.
Pjotr Aleksejevi vähene panus kirjandusse ning originaalsete tähtteoste puudumine on jätnud teda siiski vene kultuuris sekundaarseks kirjameheks. Olulisem osa autori loomingust jäi Tartus veedetud üliõpilasaastatesse.