Leonhard Vatsar

Leonhard Vatsar sündis 3. septembril 1908 Oudova kreisis Sadorje asunduses Jaan ja Liisa Vatsari 14. ja viimase lapsena. Vanemad olid sinna välja rännanud Tartumaalt. Nad olid talupidajad ja väga usklikud inimesed. Hariduse omandas L. Vatsar Sadorje algkoolis ja Masinova mittetäielikus keskkoolis. Ta sai leeriõnnistuse 4. juulil 1926 Sadorje kirikus. Sadorje kogudus oli väike. Õpetaja tuli sinna 80 km kauguselt Oudovast ainult kaks korda aastas. Kohaliku vaimuliku ja ka kultuuritöö tegid ära köster-kooliõpetajad, kes pidasid jumalateenistusi, õpetasid lapsi koolis, juhatasid näiteringi ja laulukoori. L. Vatsar oli agar koorilaulja. 1925. aastal määrati Sadorjesse uus kooliõpetaja, kes ei tahtnud kirikuga tegemist teha. Koor jagunes kaheks – vaimulikuks ja ilmalikuks. Vaimulikke laule hakkas õpetama naaberkoguduse Domkina köstri kohusetäitja Hendrik Madisson. L. Vatsarist sai tema abiline. Edaspidi pidas L. Vatsar seal ka mõned palvetunnid. Aktiivse usulise tegevuse tõttu sattus L. Vatsar ebasoosingusse mõnede kohalike võimumeeste silmis ja pidas õigemaks Sadorjest lahkuda. Varsti pärast seda käiski Sadorjest üle arreteerimise laine.

Seejärel teenis L. Vatsar leiba mitmes erinevas kohas Leningradis ja selle ümbruses: elektrikuna, vabrikutöölisena, raudteelasena ja raamatupidajana. Raudteelt vallandati ta 1938. aastal kui isik, kes ei kuulu põhirahvuse hulka. Sõjapäevil 1942. aastal pidas L. Vatsar õigemaks minna tagasi Sadorjesse. Vahepeal oli jäänud isakodust alles ainult varemed ja kirik oli muudetud koorejaamaks. Palvetunde peeti ühes talumajas. Sama aasta lõpul kutsuti ta Domkina kiriku köstri kohusetäitjaks. Kuna Domkinas käis õpetaja ainult mõned korrad aastas, tuli L. Vatsaril ära teha kogu vaimulik töö. 1943. aastal suvel ründasid partisanid öösel Domkina omakaitset, kusjuures tules hävis kirik, koolimaja, mitmed talud ja tapeti ka inimesi. Ka kogu L. Vatsari maine vara hävis.

1943. aastal otsustas Leonhard Vatsar asuda elama Eestisse. Ka siin tundis ta kutsumust aidata kaasa Kiriku tööle. Ta võttis osa kursustest, mida Tartus korraldati Venemaal töötavatele Jumala Sõna kuulutajatele. Ühtlasi avaldas ta EELK Konsistooriumile soovi hakata teenima mõnda kogudust.

1943. aasta Jõulupühadeks kutsuti ta Järvakandi abikirikusse jumalateenistust pidama. 13. jaanuaril 1944 valis Rapla koguduse nõukogu ta Järvakandi abikiriku köstri kohusetäitjaks. Siit alates kuni surmani pühendas L. Vatsar kogu oma jõu Järvakandi kirikule. 1945 muudeti Järvakandi kogudus iseseisvaks. L. Vatsar õnnistati 11. mail 1950 diakoniks ja temast sai Järvakandi koguduse vaimulik. Ta juhtis koguduse elu, hoidis korras kantseleitöö ja aitas juhatusel lahendada majandusasju. Hooldajaõpetaja käis siin ainult 15 korda aastas.

Töö alustamine Järvakandis ei olnud talle kerge. Puupaljaks põlenud mehena oli ta sunnitud isegi ümbruskonna jõukamates taludes päevilisena tööl käima. Samuti parandas ta kellasid, tegi kingsepatööd jms. Kui osutus vajalikuks ehitada kiriku juurde uus kogudusemaja, siis tuntava osa ehitustöödest tegi L. Vatsar ise. Samuti tegi ta ametiaja jooksul enamiku vajalikest remonttöödest kiriku juures. Orel oli kirikus altari kõrval. Seetõttu toimis L. Vatsar nii vaimulikuna kui ka organistina. Hiljem, kui kirikumeest enam ei leidunud, tegi ta ära ka kirikumehe töö.

1. jaanuaril 1979 jäi L. Vatsar vanaduspensionile, kuid jätkas hooldajaõpetaja palvel oma seniste ülesannete täitmist – välja arvatud jumalateenistuste pidamine. Diakon L. Vatsar suri 18. aprillil 1986 ja maeti abipraost Paul Saare poolt Kehtna Peetri kalmistule.

Leonhard Vatsar oli abielus Liis Vatsariga, kellega ta laulatati 5. juunil 1949. Lapsi neil ei olnud.