Jaan Umb

Jaan Umb (1867 Lemsi, Kihnu – pärast 1928. aastat, tõenäoliselt Siber) oli eesti meremees, kes on saanud tuntuks piinamise ohvri ja mõrvarina.

Umb kasvas üles vaeses Kihnu peres, sest ta isa suri varakult. Seetõttu töötas ta juba varajasest noorusest Kihnu kivilaevadel, hiljem ka suurematel alustel madrusena. Peagi ilmnes tema juures ka alkoholismikalduvus ja tihti nähti teda Kihnu kõrtsi juures kaklemas.

1887. aastal värvati Umb Riias reeder Jaan Martinsonile kuuluvale laevale "Johannes", mis pidi metsamaterjali Grangemouthi viima. Meeskonnas oli lisaks Umbile veel seitse liiget, kellest enamik olid eestlased, kaks aga, sealhulgas kapten, lätlased. Õhtul enne laeva lahkumist varastas üks kihnlane laevalt purjeriiet ja tubakat ning meelitas Umbi koos endaga viina jooma. Umb hakkas kartma, et teda peetakse laeval vargaks ja otsustas koos teise kihnlasega koju tagasi pöörduda. Kuid öösel sai laeva meeskond ta kivilaevalt kätte ja ta viidi koos varastatud kraamiga "Johannesele" tagasi. Laeval hakati teda peksma ja mõnitama. See jätkus ka laeva väljasõidu järel: Umbile ei antud korralikult süüa ja teda visati mitu korda vette ning tõmmati laeva kiilu alt läbi. Liibavi (Liepāja) lähedal püüdis Umb laevalt põgeneda, kuid oleks peaaegu uppunud. Ta tõmmati laevale tagasi ja peksti üheksasõlmelise piitsa ehk "üheksasabalise kassiga".

27. oktoobril 1887, kui laev oli jõudnud Bornholmi saare lähistele, katkes Umbi kannatus, kui kapten käskis tal roolivahist endaga kaasa tulla. Kartes, et teda hakatakse taas peksma, haaras Umb kirve ja tappis kapteni. Et oma tegu varjata, tappis ta ka teised meeskonna liikmed, välja arvatud tüürimehe, kes jõudis end kajutisse lukustada. Umb ei saanud teda sealt kätte, sest kartis, et tüürimehel on relv. Seetõttu otsustas ta laevalt lahkuda, võttes endaga kaasa ka meeskonnaliikmete raha. Kuid päästepaadil, mille ta üksinda merre vinnas, polnud põhjakorki ja see läks põhja. Seejärel püüdis Umb laeva Bornholmi lähedale madalikule juhtida, kuid ei saanud sellega hakkama. Ka abi ei saanud ta kutsuda, sest signaallipud olid tüürimehe kajutis. Ta püüdis viimast sundida kajutist väljuma, valades sinna petrooleumi. Tüürimees, kartes, et Umb paneb laeva põlema, tungiski kajutist välja, kuid tal õnnestus madrus bambuskepiga oimetuks lüüa. Seejärel sidus tüürimees Umbi masti külge ja heiskas hädalipu.

"Johannest" märkas üks Taani laev, mis eskortis ta Kopenhaagenisse. Seal tehti tüürimehe tunnistuste põhjal selgeks, et Umb oli mõrvanud sisuliselt kogu meeskonna, ja ta vangistati. Umb tunnistas enda süüd, kuid põhjendas ka, miks ta oli seda teinud. 1888. aastal anti ta Venemaale välja ning Peterburis toimus kohtuprotsess. Tolleaegsed ajalehed kujutasid teda verejanulise massimõrvarina, kuid kohus leidis siiski, et mõrvad olid läbi viidud meeltesegaduse seisundis ning Umbile mõisteti kümme aastat sunnitööd Kaug-Idas.

Umb vabanes siiski juba 1892. aastal, sest kroonprints Nikolai, tulevane keiser Nikolai II, andis Kaug-Ida sunnitöölistele amnestia. Eestisse Umb siiski tagasi ei tulnud, ehkki tema kirjadest lähedastele ilmneb, et ta seda vahepeal kavatses. Ta töötas Vene laevadel kuni 1919. aastani ning elas seejärel naise ja lastega Siberis Liflandija asunduses. Viimased teated temast on 1928. aastast, ta suri tõenäoliselt 1930. aastate esimesel poolel.

Jaan Umbist jäid maha 8 Siberist kirjutatud kirja emale ja vennale ning foto, mille tegi Taani politsei. 1930. aastatel tekkis Umbi vastu laiem huvi ja levis kuuldus, et tema vahakuju või koguni ausammas asub Kopenhaagenis. See osutus siiski valekuulduseks. Jaan Umbi renomee kihnlaste ja Eesti randlaste seas on ennekõike olnud siiski positiivne, teda väärtustatakse mõttetule vägivallale ja piinamisele vastuhakkamise pärast. Pärast Umbi juhtumit võetigi laevakapteneilt omavoli õigus madruste kohtlemise osas ning seda hakatigi otseselt seostama Umbiga. Tegelikult oli seda ette nägev seaduseprojekt ette valmistatud tunduvalt varem ning selle jõustumise ja Umbi kuriteo aeg järgnesid üksteisele juhuslikult, kuid meremehed pidasid seda ikkagi Umbi teeneks.

Kirjandus