Hilda Orgusaar

Hilda Orgusaar (1. jaanuar1889 Viljandis – 1. jaanuar 1969) oli esimene professionaalne eesti rahvusest naisskulptor.

Sündis Viljandi linnas, alghariduse sai Viljandi Tütarlaste Gümnaasiumis. 1910. aastal kolis kunstnik Peterburi, kus andis saksa keele tunde. 1913. aastal asus õppima Peterburi Kunstide Edendamise Seltsi kunstikooli, mille lõpetas 1917. aastal. Peale seda jätkas õpinguid Peterburi Kunstide Akadeemias aastatel 1919 – 1923 ning töötas samal ajal prof. Malõševi ja prof. Liševi ateljees. Õpingute ajal tutvus ning sõbrunes Marie Kalmusega. Kodumaale naasis skulptor 1923. aastal ning tegutses siin vabakutselisena.

1932. aastal kirjutab Pärnu Päevaleht, et Orgusaar seadis ennast sisse Pärnus, kus tal jagus ohtralt tööd ja seetõttu polnud aega näitustelgi osaleda. Pikka aega elas ja töötas skulptor ka Tallinnas Toompuiestee tänaval, kuid kolis 1950. aastal tagasi Viljandisse vanematekoju, kus elas kuni surmani.

Orgusaare isiklikust elust palju teada ei ole, kuid kaaslaste meenutuste järgi oli ta tõeline boheem, kes ei tundnud kella ja elas aktiivset seltsielu, osales luule- ja muusikaõhtutel, mängis bridži, oskas hästi õmmelda ning riietus ka ise väga stiilselt.

Tema loomingu moodustavad peamiselt viktoriaanlikus stiilis kipsvalandid lastest ja loomadest, palju on ka naisfiguure ja portreesid enda tuttavatest ning tuntud avaliku elu tegelastest nagu Aino Tamm ja Toomas Tondu. Tema portreebüstid on hoolega viimistletud, plastilised ja ilmeterikkad ning jäljendavad modelli väga täpselt. Orgusaare 50. juubeli puhul avaldatud artiklis kirjeldatakse tema ateljeed, mis on tulvil ilusates poosides lastefiguuridest ja erinevatest väga elutruult kujutatud koerakujudest.

Tema teoseid kohtab paljudes erakogudes ning peale kunstniku surma jõudsid osad teosed pärandina ka Eesti Kunstimuuseumisse.

Orgusaare kõige enam omal ajal kõneainet tekitanud teos on üks lihtne koerakuju. Nimelt valmis 1932. aasta aprillis kujuri elusuuruses hundikoera betoonskulptuur, mille ostis ja kinkis seejärel linnale Viljandi legendaarne linnapea August Maramaa. Linnapea soovis paigutada kuju raekoja sissepääsu juurde ja märkida veel skulptuurile sõnad "Inimene magab, koer valvab.", kuid linnavolikogu kolmeliikmeline komisjon ei olnud selle asukohaga nõus ja kuju otsustati paigutada Lossi ja Jakobsoni tänava nurgale jäävale haljasalale, mida toona nimetati Lastepargiks. Kuna sellel ajal linnas väga palju skulptuure ei olnud, sattus koerakuju erilise tähelepanu alla ja kuna tegemist oli linnapea kingiga, siis tehti ka kohalikus lehes mitmel puhul kuju üle nalja - kuidas kuju päriselu suguvennad skulptuuri märgistama tulevad ja kas kellegi tundmatu poolt koeraskulptuuri ette paigutatud savist kass vajab samuti erikomisjoni moodustamist, nagu tehti koeraskulptuurile sobiva asukoha leidmiseks.

Kuju langes mitmel korral vandaalide ohvriks ja kadus lõpuks jäljetult. Orgusaare sugulaste arvates võis Hilda Orgusaar ise lasta kuju ära viia, et see vandaalide käest päästa, kuid ühtegi ametlikku dokumenti ega kinnitust selle kohta ei ole. Kuju originaal on aga säilinud ja asub Hilda Orgusaare kunagises Viljandi kodus.

Hilda Orusaare teosed on eksponeeritud erinevatel näitustel koos teiste kunstnike töödega, isikunäitust seni korraldatud ei ole.

• 1925 - 20. septembrist 20. oktoobrini toimunud Eesti Kujutavate Kunstnikkude Keskühingu järjekorraline 4. sügisnäitus Harjuvärava mäel.

• 1926 - 19. septembrist 10 oktoobrini toiminud Eesti Kunstnikkude Liidu 4. järjekorraline näitus Tallinna Pritsimaja ruumides.
• 1927 - 18. septembrist 3. oktoobrini toimunud Eesti Kunstnikkude Liidu 5. kunstinäitus Tallinna Pritsimaja saalis.
• 1928 - 15. septembrist 3. oktoobrini toimunud Eesti Kunstnikkude Liidu 6. kunstinäitus Tallinna Pritsimaja saalis.
• 1934 - 15. septembrist 8. oktoobrini toimunud Eesti Kultuurkapitali Kujutava Kunsti Sihtkapitali näitus Tallinna Kunstihoones.
• 2004 - Eesti esimesed naisskulptorid. Adamson-Ericu Muuseum.