Feodor Okk

Feodor Okk (vene keeles Окк, Фёдор Васильевич; 28. november (vkj 16. november) 1898 Piila küla Loona vald Saaremaa – 23. august 1941 Tallinna lähedal) oli 1941. aastal Eestis tegutsenud hävituspataljoni komissar ja kommunistliku partei liige. 1940 – Eestimaa Kommunistliku Partei Tallinna linnakomitee sekretär.

Rahvuselt eestlane, valdas eesti ja vene keelt. VSDT(b)P liige 1920. aastast.

Sündis kehviktalupoja perekonnas. Tema isa oli Vassili Okk. Ema suri 1917 ja isa 1922. 13-aastaselt läks Piila apostliku õigeusu kihelkonnakooli, kus õppis kaks aastat. 1913–1914 töötas lihttöölisena Kuressaare nahavabrikus, 1915–1916 Kuressaares ja Tallinnas pagaritöökodades. 3. veebruar 1917 mobiliseeriti tsaariarmeesse, kus määrati Narva-Jõesuu tagavarapataljoni, hiljem teenis Riia rindel kuulipildurina. Juulis 1917 haigestus ja saadeti Petrogradi sõjaväehospidali. Augustis lubati kuuks ajaks puhkusele ja ta sõitis koju Saaremaale. Oktoobris vallutasid sakslased Saaremaa ja Okk võeti sõjavangi.

Mais 1918 põgenes Venemaale. Astus Jamburgis vabatahtlikuna Punaarmeesse. Eestlasena viidi üle 3. Tartu kütipolku, mille koosseisus võttis osa sõjategevusest Eesti vastu. VK(b)P-sse võeti 1920. aasta mais Punaarmee 46. Kütidiviisi poliitosakonna poolt. Sõjaväes oli 1926. aasta juunikuuni, sõdis Arhangelski all, oli Pihkva, Narva ja Väina rindel ning Perekopis. Sõda lõppes tema jaoks Krimmis Wrangeli vastu sõdides.

1921. aastal komandeeriti Okk Moskvasse Kõrgemasse Sidesõjakooli, mille lõpetas 1924. aastal ja määrati 2. sidepolgu roodukomandöriks Leningradis. Aprillis 1925 saadeti komandeeringusse Mongooliasse. Töötas õppejõuna kõrgemas sõjaväelises õppeasutuses, oli NSV Liidu saatkonna juures asuvate ÜK(b)P rakukeste büroo liige ja NSV Liidu kodanike komitee liige Ulaanbaataris. Mais 1926 demobiliseerus ja saadeti tööle Moskva kubermangu sotsiaalkindlustuse komisjoni. Hiljem töötas Serpuhhovi invaliidide maja nr 1 juhatajana.

1927–1931 õppis J. Marchlewski nimelise Lääne Vähemusrahvuste Kommunistlikus Ülikoolis Leningradis, kus valiti, kui "õige leninlane" sama ülikooli kommunistliku organisatsiooni vastutavaks sekretäriks. Siis tegutses ÜK(b)P Leningradi oblastikomitees linnasektori referendina ja masinaehitusühingu organiseerimis-instrueerimissektori juhatajana.

Tal oli veel kaks venda Aleksei ja Mihhail ning õde Elisaveta. Abikaasa: Jelisaveta (Elsa) Külaots (sünd 1905, ÜK(b)P liige 1928. aastast), tütred: Elli (sünd 1930) ja Margarita (sünd 1940).

1932. aasta jaanuaris suunati Okk Kominterni Eesti sektsiooni käsutusse. Aprillis 1932 saabus Eestisse põranda alla. Juunis 1939 kirjutas Okk ise selle perioodi kohta järgmist: 1931. aasta lõpul käskis Käspert Okil sõita Eestisse põrandaalusele tööle. 1932. aasta jaanuaris sõitis Okk Moskvasse, asus elama hotelli "Luks". Seal vestlesid temaga eelseisva töö suhtes nelja kuu jooksul Alas, Rästas ja kaks korda Looring. 1931. aasta sissekukkumiste tõttu pidi partei oma tegevust Eestis taas täiesti algusest peale organiseerima. Okk pidi sõitma Tallinna ja looma rakukesed ettevõtetes, Harjumaa külades ning hakkama organisatsiooni juhtima. Käspert andis talle passi Aleksander Erslingi nimele ja mõned kontaktaadressid. Eestisse jõudnuna proovis Okk valmistada ja levitada lendlehti. Õepoeg Vassili Okk, kelle korteris Feodor lendlehti paljundas, teatas aga politseisse. 1932. aasta 23. augustil Feodor Okk arreteeriti ja talle mõisteti 12 aastat sunnitööd. Kohtus Okk end süüdi ei tunnistanud ning kohtuotsus langetati Vassili Okki ja politseinike Vartsi ja Kapsta tunnistuste alusel.

Tallinna keskvanglas viibis ta kuni augustini 1938, 1935. aasta lõpuni istus üksikkongis. Hiljem, olles vahepeal lühikest aega üldkambris, kuulus kambri büroo koosseisu. 1938. aasta mai amnestiaga kuulus Okk küll vabastamisele, kuid Eesti riigile ohtliku välisriigi kodanikuna otsustati Eestist välja saata. Ta viidi koos viie poliitvangiga (Tuberik, Tuul, Kivisson, Veidenberg ja I. Jakobson) poliitilisse politseisse ülekuulamisele ja teatati, et kuulub NSV Liitu tagasisaatmisele. 6. augustil teatas poliitilise politsei assistent Pipar, et NSV Liit keeldus neid vastu võtmast. 14. augustil 1938 viidi 8-liikmeline väljasaadetavate (Aleksander Elsa, Eduard Kevato, Alviine Kin-Puusep, Osvald Kivisson, Feodor Okk, Voldemar Tuberik, Osvald Tuul, Fromhold Veidenberg) grupp Narva-Jõesuusse ja saadeti sealt kalapaadiga Venemaa poole.

14. august 1939 – 12. mai 1940 oli Okk NKVD Leningradi oblasti sisevanglas. Juurdlus tema suhtes lõpetati ja Okk vabastati. Samal ajal, 1939. aasta septembrist alates, oli Okk Punaarmee poliittöötaja Leningradi sõjaväeringkonna Poliitvalitsuses. 1940. aasta maiks oli Okk ka parteilise kontrolli läbi teinud, vana parteipilet oli vahetatud uue vastu. Mais 1940 töötas Okk Pulkovo Peaobservatooriumis direktori asetäitjana administratiiv- ja majanduse alal. 13. juuli 1939 kinnitas Georgi Dimitrov Okki kandidatuuri sidemete taastamiseks EKP-ga, st Eestis valitseva olukorra väljaselgitamiseks.

Juulis 1940 saadeti Okk Eestisse ja pandi kohe EK(b)P Tallinna linnakomitee sekretäriks. Lisaks kõrgele kohale parteis oli Okk jaanuarist 19. juunini 1941 Tallinna linna TRSN Täitevkomitee liige. EK(b)P KK büroo otsusega kinnitati Okk 3. märtsil 1941 EK(b)P KK sekretäriks transpordi alal ja sellega seoses vabastati EK(b)P Tallinna LK sekretäri kohalt.

Teise maailmasõja algul määrati Okk Balti sõjaväeringkonna piirivalvevägede koosseisus loodud hävituspataljonide operatiivgrupi staabi komissariks. Lisaks sai Okk EK(b)P KK büroo otsusega ülesande organiseerida 10. juuliks 1941 700 inimesest koosnev partisanipolk. See suurejooneline ülesanne jäi täitmata. 23. juulil loodi Eesti NSV vabariiklik partisanisalkade staap, kuhu kuulus ka Okk. Augusti teisel poolel, kui peamine strateegiline ülesanne oli Tallinna kaitse, koondati Punalipulise Balti Laevastiku Sõjanõukogu käsul kõik hävituspataljonid Tallinna lähiümbrusest 1. Eesti jalaväepolku (1. Eesti Kütipolk). Polgu komandör oli kapten Mihhail Pasternak, komissar Feodor Okk. Ametliku versiooni järgi langesid nii Pasternak(langes rünnates Looperede kodutalu koos kahe automaaturiga talu omaniku-peremehe Juhan Loopere enese- ja perekaitseks sooritatud täpsete laskute läbi revolvrist "Nagan" kaliibriga 5.6 mm) kui Okk Peningi sovhoosi juures toimunud lahingus 23. augustil. Nikolai Karotamm kirjutas aruandes Eesti NSV ja Tallinna linna kaitsmisest Andrei Ždanovile (Leningradis 14. september 1941), et juba esimeses lahingus polk purustati, komandör ja komissar kadusid jäljetult.

24. septembril 1968 toimus Tallinnas Estonia teatris Okki ja Pasternaki põrmude pidulik mälestusaktus ning nende põrmud maeti ümber Tallinna Metsakalmistule.

Loitsu tänav Tallinnas kandis aastatel 1979–1994 Feodor Oki nime.

Tema auks nimetati 2. veebruaril 1978 Balti sõjaväeringkonna parim piirivalvekordon nr 7.

Feodor Oki nime kandsid ka Tallinna 2. Keskkooli (nüüdse Tallinna Reaalkooli), Aste 8-klassiline kooli (Kingissepa raj) ja Kaarma 8-klassilise kooli pioneerimalevad.