Enn Uuetoa

Haua mälestuskivi Kihnu saarel

Enn Uuetoa (3. detsember 1848 Kihnu – 19. november 1913 Blåvandshuk, Taani) oli eesti laevakapten. Tuntud laiemalt Eesti mereajaloos kui metskapten Kihnu Jõnn.

Algusaastad

Enn Uuetoa ehk tulevane Kihnu Jõnn sündis Kihnu saarel 3. detsembril 1848. Õppis Kihnu 4-klassilises kirikukoolis.

1860-ndail hangiti Uuetoa perele purjeka-kivilaeva laevaosa. Purjekatega veeti rannakive linnadesse ehitustöödeks. Enn alustas sõite kiviveolaevadel, kus sai esimesed meresõidukogemused. Seejärel siirdus Enn Uuetoa Häädemeestele, kus sai tööle madrusena Weidede perekonna laevadel. Hiljem võis ta tõusta pootsmaniks.

Metskapteniks saamine

Vähese hariduse tõttu poleks Jõnn pidanud pootsmanikohast kõrgemale pääsema, kuid et laevakaptenitest oli toona suur puudus, usaldatud kord üks laev tema juhtida. Reis läinud hästi ja sellega võitnud Enn Uuetoa laevaomanike usalduse, töötamaks edaspidi kaptenina ehk metskaptenina (nii nimetati merekooli hariduseta kapteneid).

Ennul puudus laevajuhi dokument ja seepärast tekkis tal sadamavõimudega sekeldusi. Et probleemidest vabaneda, otsustas ta lõpuks merekooli õppima minna. Enn Uuetoa olla läinud õppima Paldiski merekooli (teistel andmetel lähemasse Heinaste merekooli). Koolis ta aga ei püsinud üle mõne päeva ja tuli koju tagasi. Isa pahandanud, kuid Enn olla öelnud, et koolis räägiti ainult sellest, mida temal polevat vaja teada, ning sellest, mis tema olevat juba ära unustada jõudnud ja tema suutvat ise palju paremini õppida. Enn Uuetoa sõitis endiselt edasi metskaptenina, kasutamata isegi nö lipukaptenite abi, nagu oli tavaks teistel metskaptenitel, kuid tal oli laevas tavaliselt siiski koolitatud tüürimees. Väidetavalt oli ta siiski saanud ise ka purjelaeval Einigkeit tüürimehena sõita.

Merel purjetanud ta hiljem ainult kaardi, kompassi ja logi järgi. Sekstanti ta kasutada ei osanud ja oma laevale ei soovinud. Läänemere kohta kinnitanud, et seal ei olevatki sõitmisel erilist tarkust vaja, sest mets paistab igalt poolt kätte. Ka olnud tal merepõhi peas. Enn Uuetoa purjetanudki peamiselt Läänemere ja Inglismaa vahet, kuid kaks korda käinud ta purjekal Simon ka Ameerikas. Enne väljasõitu korraldatud talle Inglismaal aga eksam: kästud laeva kurss merekaardile kanda. Uuetoa võtnud püksirihma ja steariinist küünla ning märkinud nende abil eksamineerijate imestuseks kursi õigesti kaardile.

Laevad ja meresõidud

Uuetoa sõitis kogu aeg vanadel laevadel, kuhu kogenud meremehed tööle minna ei tahtnud. Seetõttu pidi ta madrusteks võtma sageli noori kogemusteta poisse. Kevadeti läinud ta Kihnust poistega minema, sügiseti aga tulnud üksi tagasi, sest kui poisid laevatöö selgeks saanud, karanud nad sageli ära välislaevadele, kus olid suuremad palgad. Nii olnud Uuetoa välismaal sageli hädas laevale uute meeste saamisega. Viimastel eluaastatel Uuetoa enam Kihnust meeskonnaks mehi ei olevat saanud. 20. sajandi algul oli kihnlastel enestel juba suur kiviveolaevastik, millega korralikult teeniti ja sellepärast eelistasid kohalikud sõita oma laevadel.

Enn Uuetoa oli kapteniks mitmel laeval ja tüürimeheks vähemalt ühel parklaeval.

Ühe oma laeva ajanud ta Riia muulide taga randa punase puu laadungiga. Ühe oma laevaga sõitnud aga Haapsalu lähedal seni teadmata olnud kivi otsa.

Uuetoa laev Elisabet uppunud raualaadungiga Atlandil, kõik mehed pääsenud.

Hollandlastelt osteti vana parklaev Cophandel, mis oli randa jooksnud ja jäänud. Laev parandati ära ja hakati sõitma. Cophandel läinud vanadusest nii kõveraks, et viimaks polnud enam vöörist ahtrit näha olnud. Jõnn aga kiitnud: "Küll on ikka vägev laev, mida kõveramaks läheb, seda kiiremini purjetama hakkab! Läheb ikka nii, et meri põrub!"

1896. aastal ostis Uuetoa Johan Pitkalt parklaeva Lilly. Mälestuste järgi olnud see ilus laev, kuid nõrgalt ehitatud ja lekkis palju. Laev uppus Põhjamerel Doggerbankil 1900. või 1899. aastal. Laeva šokolaadivärvi veetank jäi ilmselt pärast merele ulpima - seda märkas juhuslikult ja tundis enda arvates ära ka Johan Pitka, kes oli siis aurulaeval tüürimeheks.

20. sajandi esimesel aastakümne lõpul oli Enn Uuetoa kapten Jaen Teäri parklaeval Brödrene (ehitatud 1858; 670 brt, teistel andmetel 701 brt), mis oli ostetud Tallinna lähedal avariisse sattununa odavalt 1905. aastal. Kui Jaen Teär ise enam laevaga merele minna ei julenud, ostis Uuetoa selle endale ja jätkas sõite. Laev müüdi 1910. aastal edasi inglastele.

Hukkumine

1912. aasta kevadel oli öelnud Enn Uuetoa, et ta on küll meresõiduks vana, kuid läheb siiski veel viimast korda laevale kapteniks. Pärast seda lubanud ta ka lõpuks naise võtta, kes olla välja valitud. Saaremaal Kihelkonnas asus ta kapteniks parklaevale Rock City. 19. novembril 1913 hukkus Rock City reisil Rootsist Hernösandist Londonisse Taani ranniku lähedal. Reisi algul oli Rock City põrganud kokku aurulaevaga ja kuigi vigastused olid parandatud, võisid need mõjutada hiljem tormiga laeva uppuma. Suurem osa meeskonnast pääses hukust eluga. Enn Uuetoa leiti veel elusana rannalt, mastijupi küljes ja hülgenahkne mantel ümber pea mähkunud. Teda üritati turgutada, kuid edutult. Kui arst lõpuks kohale jõudis, oli Kihnu Jõnn juba surnud. Kaks (osadel andmetel hukkus kolm) hukkunud meeskonnaliiget, sealhulgas kapten Uuetoa, maeti Oksby kalmistule.

Haud Kihnu saarel

1992. aasta suvel maeti Enn Uuetoa ja laeva puusepa Karl Jerkwelti surnukehad Taanist ümber Kihnusse. Haudade lahtikaevamisel leiti säilmed ja ka kapteni mantli jäänused. Järgmiseks hommikuks panid taanlased säilmed lihtsatesse kirstudesse, tegid haua korda ja paigaldasid Eestist kaasa toodud mälestuskivi. Kivi avamisel kõnelesid Kihnlane Johannes Leas ja Oksby kirikunõukogu esimees Peder Hansen. Eestlased ja taanlased kandsid kirstud kirikusse. Kirikus katsid eestlased sargad Eesti lippudega, taanlased panid nende peale oliivipuuokstest pärjad ning toimus Emmanuel Kirsi ja Gunnar Kodali jumalateenistus. Seejärel alustasid kirstud koduteed. Sarkadel oli kaks lippu – nii Eesti kui Taani omad. Ülesõidu järel Taanist Rootsi ehk Helsingörist Helsingborgi tahtis Rootsi toll kirstud avada, kuid lõpuks siiski loobus. Eestis viidi kirstud Pärnusse, kust edasi laeval Kajak Kihnu saarele. Pärast teenistust Kihnu kirikus viidi riigilippudega kaetud sargad Kihnu kalmistule ja maeti.

Enn Uuetoa ehk Kihnu Jõnni mälestuse jäädvustamiseks ja avalikuks propageerimiseks tegi Eesti esimesel iseseisvusperioodil suure töö kirjanik ja mereajaloolane Evald Past. Metskaptenist on sellest alates kogutud mitmeid mälestusi, lugusid ja ka legende.

Juhan Smuul kirjutas 1965. aastal näidendi "Kihnu-Jõnn ehk Metskapten".

Tallinnfilmis valmis 1971. aastal Juhan Smuuli näidendi põhjal mängufilm "Metskapten", milles Kihnu Jõnni mängis Jüri Järvet.

2011. aastal avati Pärnus Kihnu Jõnnile mälestusmärk.

Avangardistliku teatriprojekti NO99 viimane 2018. aasta sügisel mängitud näidend oli "Kihnu Jõnn".

• Kihnu Jõnni mälestusmärk

• Theodor Saar, "Kihnu Jõnn ehk ühe legendi sünd" – Keel ja Kirjandus 1971, nr 8, lk 477–483 ja nr 10, lk 609–613; Õienduseks – Keel ja Kirjandus 1972, nr 3, lk 192

• Enn Uuetoast Pärnu Rotary Klubi kodulehel
• Video: Jaan Toominga lavastus "Kihnu Jõnn" Ugalas 1980, nimiosas Lembit Eelmäe, Eesti Rahvusringhäälingu arhiivis: 1. osa; 2. osa