Endel Rumma

Endel Rumma (3. juuli 1917 Tallinn – 8. november 1995 Nacka, Stockholm) oli eesti arst.

Rumma lõpetas 1935. aastal Gustav Adolfi gümnaasiumi ja Sõjakooli, saades leitnandi aukraadi. Aastail 1935(1936)–1940 ja 1943 (vahepeal oli sõjaväearstina mobiliseeritud) õppis ta Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas, oli Üliõpilasselts Raimla vilistlane.

1944. aasta sügisel põgenes Rumma okupatsiooni eest aurikuga Nordstern, mille venelased Klaipeda ranniku lähedal põhja lasksid. Poolest tuhandest inimesest pääses ainult 50, nende hulgas Endel Rumma. Nordsterni hukkumisel sai Rumma raskelt vigastada, ta sai plahvatuse tagajärjel põlveliigese nihestuse, mis tekitas ummistuse ja gangreeni ning lõpuks tema vasak jalg amputeeriti (seetõttu oli ta pikalt ravil Gotenhafeni ja Burg bei Magdeburgi haiglates). Rumma kaotas laevahukus ema ja isa, kogu Rummade suurest suguvõsast pääses vaid kolm inimest, hukkus 18.

17. aprillil 1945 põgenes ta sõprade abiga Berliinist Rootsi. Algul oli Rumma laagris Malmös ja viidi hiljem Stureby haiglasse Stockholmi, kus sai jätkuvat ravi. 1946. aastal sai Rumma esimese töökoha. Endel Rumma täiendas end Karolinska haigla juures ja 1955. aastal saavutas rootsi arsti õigused. Rumma oli ka Katrineholmi linnaarst. Pikemat aega töötas ta Stockholmi lõunalinnaosade linnaarstina ja oli kuni pensionile jäämiseni Danvikshemmeti arst. Selle haigla kirikus ta ka maeti.

Rumma oli Eesti Maja Klubi ja Akadeemilise Koondise esimees, ERF-i esinduskogu liige, sihtasutuse Eesti Ühisabi esimees ning Eesti Sõjaveteranide Ühingu esimees. Elu lõpuni oli ta Eesti Ohvitseride Kogu Rootsis esimees. Ta laulis pikemat aega Stockholmi Eesti Meeskooris ja hiljem ka "Sügishelis".

Tema abikaasa oli Inez ning pojad Jaan, Andres ja Toomas.

• Dr. Endel Rumma surnud. Teataja, 2. detsember 1995, nr. 15, lk. 6.