Dietrich von der Steinkuhl

Dietrich von der Steinkuhl (tõenäoliselt 15. sajandi lõpp – 1570) oli viimane Vasknarva foogt.

Dietrichi isa oli tõenäoliselt Franz von der Steinkuhl. Ta pärines Marki krahvkonnast Bochumi lähedal asuvast Steinkuhlist, mis oli tema suguvõsa allood. Suguvõsa kuulus väikeaadli hulka.

Pole täpselt teada, millal Steinkuhl Liivi ordusse astus, kuid 1530. aastal oli ta Tallinna linnusekomtuuri (Hauskomtur) asetäitja. Võimalik ka, et ta oli juba 1524. või 1525. aastal Tallinnas kalameister (meresaaduste varustusmeister), kuid see pole päris kindel. Tõenäosust lisab sellele aga fakt, et ka Vasknarva foogt tegeles palju kalandusasjadega, mistõttu on tema varasem ametisolek kalameistrina küllaltki tõenäoline. Nende ametiaegade põhjal on oletatud, et ta sündis tõenäoliselt 15. sajandi lõpus. 1550. aastal sai ta Tallinna linnusekomtuuriks, 1555. või 1556. aastal aga Vasknarva foogtiks.

Steinkuhl kaotas oma valdused Liivi sõja alguses, 1558. aasta juuni alguses, kui venelased Vasknarva linnuse vallutasid. Foogt oli toona Rakvere lähedal Gotthard Kettleri vägede sõjalaagris, veidi hiljem asus ta ümber Tallinna. Seal sai ta Tallinna peameheks (linnusepealikuks). Selles ametis oli ta kuni 1561. aastani, mil linn Rootsile alistus. Samaaegselt nimetas Steinkuhl end jätkuvalt ka endiseks Vasknarva foogtiks, seega lootis ta tõenäoliselt, et ordu suudab ehk oma kaotatud valdused siiski tagasi saada. Tallinna peamehena tegutses Steinkuhl igal juhul igati ordu huvides, vastandades end 1558. aasta teisel poolel Christoph von Münchhauseni avantüürile linn Taani kätte mängida ja 1561. aasta suvel osutas ta koos Caspar von Oldenbockumiga Tallinna Väikeses linnuses viimast vastupanu Rootsi vägedele. Seejärel pidi ta linnast aga lahkuma.

Juba sama aasta mais andis viimane ordumeister Gotthard Kettler talle eluaegseks lääniks Võisiku rüütlimõisa (Weseke, Woiseck) Põltsamaa lähedal. Tõenäoliselt ta sinna aga asuda ei saanud, sest 1558. aastal oli mõis maha põletatud ja hiljemalt 1560. aasta sügisest olid need alad venelaste võimu all, tõenäoliselt ei jõudnud ta Võisikusse kunagi. Ent lisaks Võisikule sai Steinkuhl endale lääniks ka Maeru, Ämari ja Langa külad Keila lähedal. Veel 1586. aastast on teada, et Hans Steinkuhl, Dietrich Steinkuhli pärija, valitses nende külade üle. Pole küll selge, kes tema pärija täpselt oli. On kahtlane, et ta pärast ordu sekulariseerimist abiellus, sest ta oli tõenäoliselt juba üle 60 aasta vana. Samas on Tallinnast juba 16. sajandi algusest teada Steinkuhli-nimelisi kodanikke, niisiis võis Hans olla ka Dietrichi linnakodanikust sugulane. Dietrich ise suri 1570. aastal ilmselt loomulikku surma.

Johann Renneri kroonikast on Steinkuhliga seoses teada huvitav seik, nimelt hoiatanud venelaste rünnakust teda juba Liivi sõja eel tema hea sõber bojaar Pawel Powick, keda on samastatud Pavel Petrovitš Zabolotskiga. Too oli Vene aadlik ja ametnik Vasknarvale lähedal olevas Gdovis (Oudovas) ning on teada, et 1550. aastatel kohtusid mehed korduvalt. Tõenäoliselt olid nad lihtsalt sõbrad ja naabrid, mitte aga sugulased, nagu Renneril esineva sõna vadder puhul on mõnikord arvatud. Steinkuhl andis Zabolotski hoiatused ordumeistrile edasi, kuid ometi ei suutnud ordu venelaste rünnakutele otsustavalt vastu hakata. Vasknarva langemise ajal osales selle piiramisel ka Zabolotski, kes olevat Steinkuhliga läbi rääkinud ka alistumistingimuste üle. Antud stseen on esitatud isegi ühel Vene kaasaegsel maalingul.

• Johann Renner. Liivimaa ajalugu 1556–1561. Tallinn: Olion, 1995. Teine trükk 2006.
• Ritterbrüder im livländischen Zweig des Deutschen Ordens. Köln: Böhlau, 1993. Nr. 230 (lk 216).
• Anti Selart. Steinkuhl und Zabolockij. Ein Kommentar zur Chronik Johann Renners. In: Estland und Russland: Aspekte der Beziehungen beider Länder. Hamburg, 2005. Lk-d 9–30.