Christian Kuband

Christian Kuband (surnud 21. juulil 1432) oli Saare-Lääne piiskop 1423–1432.

Kuband oli Riia peapiiskopi Henning Scharpenbergi sugulane. Ta kuulus premonstratensiaanlaste ordusse.

Kuband oli Wrocławi (Breslau) Vincenti kloostri abt ja Rooma San Alessio kloostri abt commendatario.

1423 Saksa ordu orduprokuraatori teates Kubandi määramisest piiskopiks on teda peetud orduvaenulikuks meheks (eyn hessiger, krigisscher man sey). 1430 iseloomustas Saksa ordu orduprokuraator Caspar Wandofen teda kui "umbrohu külvajat" (seminator zizanie) Liivimaal.

Christian Kuband määrati Saare-Lääne piiskopiks Martinus V poolt 5. septembril 1423ja 31. oktoobril 1423 jõudsid uued teated Kubandi määramisest Malborki (Marienburg). Ta sai oma regaaliad Saksa kuninga Sigismundi käest 22. detsembril 1429 Bratislavas (Pressburg).

Kapiitel valis piiskopiks Johannes I Schutte. 10. novembril 1423 teatas Saksa ordu kõrgmeister Paul von Rusdorf Liivi ordu maameistrile Siegfried Lander von Spanheimile, et mõni õpetatud Saaremaa kanoonik astuks kapiitli otsuse kaitseks välja ja juhul kui kapiitel apelleerib paavsti otsuse vastu, lubas Rooma siirduva saadiku varustada vastava nõude osas kirjaga. Seejuures kavatseti mõni ordumeelsem isik enne Kubandi ametissemääramise teate saabumist saata Rooma. Samal ajal olid Roomas Kuband ja Saare-Lääne piiskopi vasall Wilhelm Fahrensbach saavutanud teatud küsimustes üksmeele.

22. novembril 1423 oli Saksa ordu kõrgmeistri käskjalg saadetud Rooma. 25. novembril teatas Rusdorf, et Kuband peaks Bonifatius IX otsuse alusel võtma ametissepühitsemisel vastu Saksa ordu ordurüü ja paavstile antava vande läbi kohustuks mitte tegema oma ametiajal kahjulikke kokkuleppeid Saksa ordule või stiftile. Novembri lõpus 1423 saatis Rusdorf vastavasisulise kirja paavstile. 4. detsembril kohustas Rusdorf Liivi ordut mitte sekkuma Saare-Lääne piiskopkonna tülisse.

13. detsembril 1423 teatas Rusdorf orduprokuraatorile, et Kuband on määratud piiskopiks, kuid asja oli vaja Roomas edasi ajada. Schutte olevat end piiskopkonnas sisse seadnud, tal oli palju pooldajaid ja raha. Kõrgmeister pöördus Schutte jaoks toetuse saamiseks Heilbergi piiskopi poole.

Kuband pühitses 2. veebruaril 1424 paavsti käärkambris (secreta capella) preestriks Andreas Patkuli ja oli andnud talle Saksa ordu ordurüü. Samal ajal asus Liivi ordu okupeerima Saare-Lääne piiskopkonna valdusi. Kõrgmeister saatis enne 14. märtsi 1424 Schutte toetamiseks kirja Rooma, soovitades Martinus V bulla täideviimisega venitada, kuni edasised teated Roomast saabuvad.

Samal ajal 1424 sai Riia peapiiskopiks Henning Scharpenberg. Kõrgmeister saatis 29. augustil 1424 Liivi ordu maameistrile teate, et paavsti otsuse alusel tuleb Kubandi abistada ja Liivi ordu pidi Saare-Lääne piiskopkonna okupeerimise lõpetama. 9. septembril 1424 teatas Saksa ordu orduprokuraator Johann Tiergart, et paavsti juures arutati Saare-Lääne piiskopkonna küsimust. 15. detsembril 1424 teatas Tiergart, et ei esitanud Roomas Saaremaa kapiitli palvet. 1425 oli Saaremaa kapiitel saatnud saadikuks Rooma toomhärra Johann Helwingi.

Taani kuningas Erik teatas 18. augustil 1425, et võttis Kubandi ja Saare-Lääne piiskopkonna Martinus V korralduse alusel oma kaitse alla.

Kuband saabus Lübecki kaudu oktoobris 1425 laevaga Saaremaale. 1426 on teda mainitud Valga maapäeva retsessis. 6. juunil 1426 viibis ta Haapsalus, 28. augustil 1426 Kuressaares, 23. märtsil 1427 Haapsalus, 5. mail 1427 Kuressaares, 22. juunil 1427 Haapsalus ja 15. septembril 1427 Kuressaares. Kuband lahkus Eestist hiljemalt 1429 algul.

Tema kaplan oli Heinrich.

Kuband langetas 29. augustil 1425 Ratzeburgi piiskopi ja toompraost Ulrich von Blüchneri vahelises kohtuasjas otsuse.

1426 uuris Riia peapiiskop Scharpenberg Saare-Lääne foogtilt Wilhelm Fahrensbachilt seda, et kuivõrd tõepärane on, et nagu oleks Kuband lubanud Fahrensbachile Hanila kihelkonnas asuva Varbla (Werpel) ja Märjamaa kihelkonnas asuva Haimre mõisad (Heimar). Liivi ordu maameister Cisse von Rutenberg teatas Fahrensbachile, et Kuband oli maameistrit selles asjas teavitanud. Asi oli arutlusel Valga maapäeval, kus Fahrensbachil tuli valida Varbla ja Haimre vahel. Kuband lubas Fahrensbachile anda Haimre. 6. juunil 1426 saatis Kuband Tallinna raele Fahrensbachi asjus kirja.

Fahrensbach astus Schleswigi hertsogi teenistusse, kes nõudis 16. augustil 1426 Kubandilt Fahrensbachilt ebaõiglaselt võetud mõisate tagasiandmist. Kuband teatas oktoobris 1428, et Haimre, Varbla, Lääne-Nigula kihelkonnas (Pönal) asuvad Oru mõisa (Orenkas) ja Uugla (Udenküll) küla oli omandanud Caspar Schuwenflug, mistõttu Kuband kaebas asja edasi.

Kuband sätestas 5. mail 1427, et Liivimaa maaisandate nõudel andis ta Fahrensbachile Haimre mõisa koos kolme küla (Padenküll, Takever ja Sorsever) ning veskiga.

15. septembril 1427 teatas Kuband kõrgmeistrile, et kõrgmeistri korraldus Liivi ordu maameistrile Saare-Lääne piiskopkonna kaitseks on jäänud tulemusteta. Augustis ründasid piiskopkonda mereröövlid, kelle seas olid ka 2 Fahrensbachi poega.

Kuband taotles 1426 ja 1428 Roomalt Saare-Lääne piiskopkonnale kehtestatud maksude alandamist. Ta oli kehtestanud maksud kõrtsidele.

Tallinna raad teatas 15. juunil 1427 Kubandile Saare-Lääne piiskopkonna ja Tallinna vahelise tüli asjus, et kuulduste järgi olevat Kuband süüdistanud Tallinna paavsti juures. Kuband vastas 25. juunil, et need kuuldused on laim ja ta on Tallinnast hästi mõtelnud. 1. juulil teatas Tallinn Kubandi juurde saadetud 2 raehärrast ja ühtlasi kinnitati sõprust.

Kuband saatis 13. novembril 1427 Tallinna raele palvekirja, milles soovis Tallinna kaupmehe Hans Droghe karistamist.

Kubandi on mainitud 11. juunil 1429 Nyköpingi konvendis kui vahendajat rahusõlmimisel Taani ja Holsteini vahel. Ta sätestas 1. juulil 1429 Kopenhaagenis koos Saksa ordu kõrgmeistri saadikute Johann Pomersheimiga ja Burchard von Guntersbergiga Nyköpingi rahuleppe punkte.

Kuband soovis Tallinnalt 28. augustil 1426 juurde saada 4 meistrit ja 6 sulast, et viia lõpule ühe hoone ehitamine, millega oli alustatud Schuwenflugi ajal.

Martinus V teatas 13. novembril 1426 Kubandile Riia peapiiskopile saadetud otsusest.

Kuband palus 23. märtsil 1427 Saksa ordu kõrgmeistrit seoses tüliga Kuramaa piiskopiga. 21. aprillil 1427 teatas Liivi ordu maameister Kubandile oma volitatud saadikutest Riia peapiiskopi juures.

Taani kuningas Erik teatas 24. mail 1430 paavstile Saaremaa asjadest ja soovis Kubandit kaitsta.

Kuband siirdus 1429 Itaaliasse. Saksa ordu versiooni järgi soovis ta ordu aladele interdikti kehtestamise taotlemist või kavatses midagi halvemat ordu vastu. Seejuures taunis Saksa ordu kõrgmeister Rusdorf Taani kuningat, et see ei takistanud Kubandi lahkumist Taanist. Samal ajal teatas Liivi ordu maameister, et Saaremaa ametnikud (Vorzeiger) Lorenz ja Niclis soovivad teenida Liivi ordut.

Ordu oli kursis Kubandi reisimarsruudiga Kopenhaagenist Rooma. Ta oli septembris 1429 Hamburgis, detsembris Bratislavas, jaanuaris 1430 Viinis ja veebruaris jõudis Rooma.

Kuband määrati veebruaris 1430 paavsti legaadiks Nürnbergi riigipäeval, kuid tema minek Saksamaale lükkus edasi.

Kuband osales 29. mail 1430 kardinalide konsistooriumil, kus ta kaebas Saksa ordu peale, süüdistades ordut kavatsustes tema piiskopkonda vägisi okupeerida ja olles röövinud temalt 2 lossi. Liivi ordu maameister Cisse von Rutenberg appelleeris 11. augustil 1430 paavsti otsuse vastu. Kuband saatis 23. septembril 1430 oma käskjalad Martinus V otsusega teele ja nõudis Saksa ordult Saare-Lääne piiskopkonna stifti loovutamist endale.

Samal ajal teatas ordu Taani kuningale, nagu oleks Kuband kavatsenud teha Liivimaa prelaatidele ettepanekut sõlmida Taani vastu liitu. Martinus V oli Kubandiga ühel meelel, mistõttu Saksa ordu sattus paavsti juures ebasoosingusse. Saksa ordu taotles Kubandi üleviimist Ratzeburgi piiskopkonda.

Kuband oli 29. juulil 1431 palunud Eugenius IV-t restitutsiooni osas. Kuband sai piiskopkonnast aastarenti, kuid ta ei saanud Liivimaale tagasi minna.

Christian Kuband suri 21. juulil 1432 Roomas. Ta maeti Saksa hospidali surnuaiale.

• Leonid Arbusow, "Livlands Geistlichkeit vom Ende des 12. bis ins 16. Jahrhundert".
• Friedrich Georg von Bunge, "Liv-, Esth- und Curländisches Urkundenbuch nebst Regesten".