Alice Kuperjanov

Alice Kuperjanov (sünninimi Alice Johanson; 5. november 1894 Aru vald, Tartumaa – 17. juuli 1942 Sosva Sverdlovski oblast) oli eesti ühiskonnategelane, üks Naiskodukaitse loojaid ja arendajaid, Julius Kuperjanovi abikaasa.

Alice Johanson sündis 1894. aastal Raudsepa talus Aru vallas Tartumaal. Ta õppis kolm aastat Vana-Kuuste ministeeriumikoolis. (Samas koolis, klass eespool, õppis ka Julius Kuperjanov). Pärast ministeeriumikooli lõpetamist astus Johanson Tartu Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi tütarlastegümnaasiumi.

26. veebruaril 1918 abiellus Alice Johanson Kambja kirikus Julius Kuperjanoviga.

Saksa okupatsiooni aegses Tartus ja Eesti Vabadussõjas

Saksa okupatsiooni päevil oli Alice'i korter Tartus põrandaaluse tegevuse keskuseks, kus organiseeriti innukalt Kaitseliitu. Pärast Saksa okupatsiooni lõppu määrati tema abikaasa Julius Kuperjanov Tartu maakonna Kaitseliidu ülemaks.

Vabadussõja alguses taganes Alice Kuperjanov pealetungiva Punaarmee eest koos abikaasaga Tartust Puurmani mõisa, kus pandi alus Kuperjanovi partisanide pataljonile.

Eesti Vabariigis

Kui pärast Vabadussõda, 7. mail 1925, loodi Tartusse Vabadusristi Vendade malevkonna juurde naisrühm (Naiskodukaitse II jaoskonna eelkäija), oli Alice Kuperjanov selle asutajate seas. Esinaiseks valiti Ebba Saral, Alice’ist sai jaoskonna juhatuse asemik, järgmisel aastal juhatuse sekretär ja 1932. aastal Naiskodukaitse II jaoskonna esinaine, kelleks ta jäi kuni surmani.

Alice oli tegev ka Naiskodukaitse ringkonna ja keskjuhatuse tasandil: aastatel 1927–1931 täitis ta ringkonna laekuri ülesandeid, aastatel 1934–1938 ringkonna abiesinaise ülesandeid ja alates 1937. aastast oli ülemaalise Naiskodukaitse keskjuhatuse liige, algul sekretärina ja hiljem toitlustusosakonna vanemana. 1938. a juhtis Alice Tondi Lahingukoolis toitlustajate kursusi, millest võttis osa 147 naist.

Naiskodukaitse kõrval jõudis Alice tegutseda Tartu „Lasteabi“juhatuses, mis korraldas 200 puudustkannatava lapse toitlustamist, kus riietustoimkond tegeles annetuste kogumise ja riiete jagamisega vaesematele peredele. Ta oli ka üks Tartu Perenaiste Seltsi asutajaid. Samutikuulus ta Koduse Kasvatuse Instituuti ja oli 1936. aastal Tartus peetud kasvatuspäeva juhtide hulgas.

Poliitiliselt oli Alice end määratlenud Jaan Tõnissoni Rahvusliku Keskerakonna liikmena. Ta oli ka partei Tartu maakomitee liige ja selle naissektsiooni esinaine ning kuulus 1932. aastal Tartu linnavolikogusse.

Vangistamine ja surm

Eesti okupeerimisel Nõukogude Liidu poolt sattus Alice, nagu ka teised Naiskodukaitse juhid, NKVD vaatevälja. Ta arreteeriti 14. juunil 1941 ja saadeti Sverdlovski oblastisse vangilaagrisse. Teda süüdistati kuulumises "kontrrevolutsioonilisse" Kaitseliidu organisatsiooni aastatel 1925-1940 ning selles, et ta oli 1918-1919 Punaarmee vastu võidelnud "valgepartisanisalga komandöri" naine. Erinõupidamise otsus kõlas: "Maha lasta! Vara konfiskeerida!"

Alice Kuperjanov hukati vangilaagris 17. juulil 1942. aastal.

Võib öelda, et ta oli koos paljude teiste tublide naistega üks Eesti naisliikumise algatajaid ja arendajaid, Eesti riigi ehitajaid. Naiskodukaitse ülesehitamise seisukohalt võib kasutada Helmi Mäelo sõnu: „Alice Kuperjanov on teatud mõttes Naiskodukaitse ideoloog, eriti kasvatuslikes ja kõlblistes küsimustes. Tema kõned ja kirjutised Naiskodukaitse töö ja tegevuse kohta saavad mõneski asjas organisatsiooni taotluseks.“

Oma 1930. aastatel kirja pandud mälestusteraamatuga jäädvustas Alice Kuperjanov järeltulevatele põlvedele mitmeid olulisi detaile Vabadussõjas Tartu ja Lõuna-Eesti vabastamisel tähtsat osa etendanud Kuperjanovi partisanide pataljoni sünniloost.

• Alice Kuperjanov, "Julius Kuperjanovi kaaslasena Saksa okupatsioonist Paju lahinguni", 1937, 2. trükk Grenader Grupp 2008, ISBN 9789949448159