Aleksander Tamson

Aleksander Tamson VR II/3 (20. aprill (8.vkj) 1898 Saarde kihelkond Voltveti vald – 1. september 1975 Mõisaküla) oli Eesti sõjaväelane (seersant) (1939).

Õppis Voltveti ministeeriumikoolis 1909–1916.

Võttis osa Esimesest maailmasõjast, teenis 1917–1918 raudteepataljonis.

Osales Vabadussõjas 10. veebruarist 1919 kaitseliitlasena Pärnu Kaitsepataljoni 4. roodus kuni vabastamiseni sama aasta märtsis. Astus uuesti teenistusse ja määrati 1. aprillil 1919 Pärnu Kaitsepataljoni 6. roodu. Maikuus ülendati kapraliks ning jätkas teenistust 9. jalaväepolguks ümbernimetatud väeosa 6. roodus. Septembris ülendati nooremallohvitseriks ja oktoobris 1919 vanem allohvitseriks. Alates aprillist 1920 oli 9. jalaväepolgu 2. roodus ning sama aasta juunis viidi üle Inseneripataljoni raudteeroodu. Sai kahel korral 22. novembril 1919 Aleksandrovskaja Gorka küla juures lahingus põrutada. Demobiliseeriti septembris 1920. Senine vanemallohvitseri auaste nimetati mais 1939 ümber seersandiks.

Vabariigi Valitsuse otsusega 19. oktoobrist 1920 annetati 9. jalaväepolgu vanemallohvitserile Aleksander Tamsonile Vabadusristi II liigi 3. järk, seeria 1568,

„“hinnates wahwust, mis [ta oli] ülesnäitanud lahingus 17. mail 1919 a. Lätimaal, Muna talu juures”“

Lisandus 13 000 marka, Vabadussõja Mälestusmärk haavatulindiga ning Läti iseseisvuse 10. aastapäeva mälestusmedal. Sai tavalises korras Pärnumaa Laatre valla Laatre mõisast 13,20-hektarilise krundi. Raudoja taluks ristitud koha sai rendile mais 1922 ning see kinnistati tema nimele novembris 1936.Pidas iseseisvusaastatel talu, mis algul asus Laatre ja alates 1939. aastast Rajangu vallas. Oli aktiivne jahimees ning VRVÜ Pärnu osakonna liige.

Saksa okupatsiooni ajal kuulus Omakaitsesse.

Arreteeriti Nõukogude julgeolekutöötajate poolt 5. augustil 1945 Raudoja talus. Peeti kinni Pärnu vanglas, kust juba sama aasta lõpul viidi Venemaale Sverdlovski oblasti BogoslavLagi. Mõisteti SARKi Erinõupidamise otsusega jaanuaris 1947 Omakaitsesse kuulumise eest 5 aastaks vangilaagrisse. Vabanes augustis 1950 Sverlovski oblasti Karpinski vangilaagrist. Saabus tagasi oma Raudoja tallu, mida seni oli pidanud abikaasa. Töötas märtsist 1951 Rajangu kn Võidu Tee kolhoosis ja alates selle ühinemisest Kamara sovhoosiga selle Laatre osakonnas põllutöölisena. Viimased eluaastad oli pensionär oma talus ning tegeles aiandusega.

Aleksander Tamson suri 1. septembril 1975 Mõisaküla haiglas südamelihaste ateroskleroosi tõttu. Maetud Saarde kalmistule.

Abiellus 6. detsembril 1925 Halliste kirikus Liina Sooga (1899–1974). Lastetu.