Aleksander Kink

Aleksander Kink (4. detsember 1882 Palupera vald Tartumaa – 18. detsember 1937 Tallinn) oli eesti tehnikateadlane, kohaliku turbatööstuse rajaja ning Eesti Inseneride Ühingu asutajaliige ja pikaaegne esimees. Teda on nimetatud ka üheks Eesti-Vene rahuläbirääkimiste algatajaks ja korraldajaks.

Aleksander Kink sündis Uibolaane talus Arulas Tartumaal pere teise lapsena üheksast. Tema vanemad olid talunikud Jaan Kink (1849 Arula – 1931) ja Kadri Kond (1860–1935) ning tal oli 4 õde ja 4 venda. Talu oli rajanud Jaani isa, Toomas Kink (1817–1884), kelle abikaasaks oli Ann Ratnik.

Ta alustas õppinguid Arula vallakoolis, jätkas Otepää kihelkonnakoolis ning suundus seejärel Tartu Õpetajate Seminari, kus omandas haridust aastatel 1899–1903. Lühikest aega täiendas Kink oma teadmisi vabakuulajana Zürichi Ülikoolis (talvel 1906/1907) ning jätkas juba eristipendiumi toel Peterburi Mäeinstituudis. Vahemikus 1907–1913 kestnud õpingud lõppesid märkusega cum laude ja silmapaistvate õppetulemuste eest kanti ta nimi instituudi kuldsele autahvlile.

Kink suunati Saksamaale valmistumaks professori ametiks ja aastatel 1913–1914 töötas ta Berliinis Charlottenburgis sealses tehnikaülikoolis ning ettevõttes AEG. Alanud maailmasõda katkestas aga antud plaanid ja tänu sõprade abile õnnestus tal Rootsi kaudu taas Venemaale jõuda.

Kink asus ametisse Petrogradi Mäeinstituudis assistendina (1914–16) ja Jekaterinburgi Mäeinstituudis professorina (1916–17), aga vähene palk ajas ta peagi täiskohaga Siemens-Schuckerti dünamovabrikusse. Seal alustas ta insenerina ning jõudis välja asedirektoriks, töötades ettevõttes kuni 1920. aastani. Ühtlasi oli mõnda aega tema vahetuks ülemuseks hilisem Nõukogude tööstus-kaubandukomissar Leonid Krassin, kes töötas sel hetkel Siemensi kontserni peadirektorina Venemaal ja osales hiljem ka Tartu rahuläbirääkimistel. Neid sidemeid on peetud oluliseks Tartu rahulepingu algatamise juures.

Ta oli tuttav Eesti punaste juhtkujudega (Anvelt, Pöögelmann ja Nieländer) ja koos Nieländeriga käis Kink Grigori Zinovjevi juures, kellele tutvustas rahukava. Zinojevi poolt heaks kiidetud plaaniga liikus Kink salaja läbi rindejoone Eestisse, kus jõudis tollasesse sõjaministeeriumisse. 31. augustil saadeti Venemaalt raadio teel ametlik ettepanek rahuläbirääkimiste alustamiseks, millele Jaan Poska 4. septembril jaatavalt vastas. Eelnevalt oli Kink juba Petrogadi naasnud.. Oma tegevuse eest Tartu rahu ettevalmistamisel annetas Eesti Vabariik hiljem Kinkile Leetse mõisa härrastemaja koos seda ümbritseva 20,89 hektarise maatükiga.

1920. aastal opteerus Kink Eestisse ja vahemikus 1920–1922 oli ta Eesti Vabariigi kaubandus-tööstusministri abi. 1921 osales ta Eesti Inseneride Ühingu asutamisel ja 1922–1927 oli ta Riigi Turbatööstuse direktoriks. Samal perioodil koostas Kink ka Eesti elektrifitseerimise perspektiivplaani, millega oli kokku puutunud juba Petrogradis Eesti Tehnika Seltsiga ametis olles (oli seltsi üks asutajaliige ja abiesimees 1917–1920). Koostöös Kotri Hangelaiuga osales Kink 1923. aastal Ellamaa elektrijaama rajamises, mis kuulus Riigi Turbatööstusele.

Aastatel 1925–1935 oli Kink ka Tallinna Tehnikumi õppejõud, mis on tänase Tallinna Tehnikaülikooli eelkäija. Seal luges ta elektrotehnika ja elektriaparaatide kursusi.

Alates 1927. aastast oli Kink laki- ja värvivabriku Pluto omanik.

1928 asutati ühiskondlik jõukomitee ja Kink kutsuti selle esimeheks. Hoolimata riikliku toetuse puudumisest asuti koostama Eesti elektrifitseerimise kava. Protsess kiirenes, kui riiklikust vajadusest kantuna kehtestati 1935. aasta lõpul Eesti Rahvusliku Jõukomitee seadus ning järgmise aasta keskpaigas alustas tegevust juba riiklikult juhitud organisatsioon.

Kink oli vahemikus 1930–1934 väljaande Tehnika Ajakiri vastutav toimetaja.

Aleksander Kink suri 18. detsembril 1937 Tallinnas. Üldkava Eesti elektrifitseerimiseks valmis 1938. aastal.

Aleksander Kink abiellus 1914 Ann Järvega. 1933. aastal sündis neil tütar Hella Kink, kes õppis Tartu Riiklikus Ülikoolis geograafiat ning töötas hiljem geoloogi, inseneri, teaduri ja õppejõuna.

• Meie jõumajanduse sihtjooned tulevikus, Tallinn: Tallinna Eesti Kirjastus-Ühisus, 1920
• Tartu-Pihkwa ja Narwa weetee, Tallinn: Tallinna Eesti Kirjastus-Ühisus, 1920