Valdur Saks

Valdur Saks (sündinud 3. septembril 1943 Kiviõlis) on eesti arstiteadlane, biokeemik ja südamebioenergeetik, Eesti Teaduste Akadeemia liige.

Valdur Saks on inseneri poeg. Tema lapsepõlv möödus Võrumaal, kus algas ka koolitee. Saks õppis 1958–1962 Kohtla-Järve Keemiatehnikumi, 1967 lõpetas ta Moskva Ülikooli keemiateaduskonna ja 1970 samas aspirantuuri. 1971. aastal kaitses ta MÜ-s keemiakandidaadi kraadi väitekirjaga "Стабилизазация системы окислительного фосфорилирования ее фyнкционированием" ("Oksüdeeriva fosforüleerimise süsteemi stabiliseerimine tema funktsioneerimisel"), 1981 Moskva Kardiokeskuses bioloogiateaduste doktori kraadi väitekirjaga "Роль креатининкиназных систем в процессе внутриклеточного транспорта энергии и в регуляции сокращения сеpдечной мыщы".

1970–1971 töötas Valdur Saks nooremteadurina Eesti TA Küberneetika Instituudi füüsikalaboris. 1971–72 Moskva Riikliku Ülikooli keemiateaduskonna nooremteadur. 1972 sai tema töökohaks Moskva Kardioloogia Instituudi südame ainevahetuslaboratoorium, millest peagi arenes välja tipptasemel Moskva Kardiokeskus. 1981. aastani oli ta Kardiokeskuse vanemteadur ja bioenergeetika uurimisgrupi juht, 1981–93 bioenergeetika labori juhataja, ühtlasi aastast 1986 Kardiokeskuse professor. Kuni 1993. aastani tegeles ta kardiokeskuses südame bioenergeetika probleemidega. 1981 kaitses ta samas bioloogiateaduste doktori kraadi väitekirjaga "Kreatiinkinaaside süsteemi osa rakusiseses energia ülekandes ja südamelihase kontraktsiooni regulatsioonis" ning 1986 omandas biokeemia professori kutse.

Alates 1993. aastast töötab Valdur Saks Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituudi bioenergeetika laboratooriumi juhatajana, ta oli ka üks labori asutajaist. 1975–78 osales ta lühiajaliselt Pennsylvania Ülikooli (Philadelphia, USA) koostööprogrammides, 1978–81 töötas ta Johns Hopkinsi Ülikoolis (Baltimore, USA), 1981–93 Université Paris-Sud'is (Orsay, Prantsusmaa), 1994–97 oli korduvalt Joseph Fourier' Ülikooli (Grenoble) südamerakufüsioloogia labori professor, aastast 1997 korraline professor.

Valdur Saksa peamised uurimisvaldkonnad on lihaseraku bioenergeetika, rakkude energiaülekande süsteemid, südamelihaseraku isheemia ning sellevastased kaitsemehhanismid. Ta on rajanud südame bioenergeetika, rahvusvahelise bioenergeetika koolkonna ja molekulaarse süsteemse bioenergeetika teadussuuna. Koostöös USA, Prantsuse ja Šveitsi teadlastega lõi ta rakusisese energia ülekande teooria polüfermentsete süsteemide kaudu, kus kesksed on kreatiinkinaasid. Teooria aitas juurutada preparaati Neoton. Ta on teinud koostööd ka Kanada, Saksamaa ja Itaalia uurimisasutustega.

Saks on ajakirjade "Journal of Molecular and Cellular Cardiology" (USA), "Il Cuore" (Itaalia), "Cardioscience" (Itaalia), "Journal of Physiology" (Poola) ja "Проблемы медицинской химии" (Venemaa) toimetuse liige. Ta oli Moskva Eesti Seltsi esimene president (1989–92) ning on Rahvusvahelise Südameuurijate Ühingu Komitee, UNICEF-i Rahvusvahelise Meditsiiniuuringute Teadusliku Arenduskomitee, Ameerika Füsioloogia Seltsi (American Physiological Society), Ameerika Biofüüsika Seltsi (American Biophysical Society), Ameerika Südameliidu (American Heart Association), Venemaa Biokeemia Ühingu ja Rahvusvaheliste Kardioloogia Ühingute Liidu liige. Saks kuulub Rahvusvahelise Südame Uurimise Ühingu täitevkomiteesse ja Ameerika Südameliidu alusteaduste nõukogusse.

Valdur Saks on nelja monograafia ja kogumiku autor. Ta on avaldanud umbes 250 teaduspublikatsiooni ning olnud paljude doktori-, magistri- ja bakalaureusetööde juhendaja.

Valdur Saksa tööd on tunnustatud NSV Liidu riikliku preemiaga (1978), ÜRO ja UNICEFi rahvusvahelise meditsiinipreemiaga "Research for Development" (Itaalias, 1988) ning 2008 teaduspreemiaga geo- ja bioteaduste alal. 2006. aastal autasustati teda Valgetähe IV klassi teenetemärgiga.

1993. aasta valiti ta Eesti TA akadeemikuks.

Akadeemilise tegevuse kõrval kuuluvad Valdur Saksa huvide ringi antiikkirjandus, ajalugu ja filosoofia.

• Role of creatine phosphokinase in cellular' function and metabolism (kaasautor). // Canadian Journal of Physiology and Pharmacology = Journal canadien de physiologie et pharmacologie 56 (1978) 5
• Creatine phosphate: biochemistry, pharmacology and clinical efficiency (kaasautorid E. Strumia, J. Bobkov). Torino, 1987
• In vivo regulation of mitochondrial respiration in cardiomycetes. Specific restrictions for intercellular diffusion of ADP (kaasautorid J. Belikova, A. Kuznetsov). // Biochimica et Biophysica Acta 1074 (1991) 2
• Phosphocreatine. Molecular and cellular aspects of the mechanism of cardioprotective action (kaasautor E. Strumia). // Current Therapeutical Research 53 (1993) 5
• Cellular bioenergetics: role of coupled creatine kinases (kaasautor R. Ventura-Clapier). Boston, 1994
• Control of cellular respiration in vivo by mitochondrial outer membrane and by creatine kinase. A new speculative hypothesis: possible involvement of mitochondrial-cytoskeleton interactiones (kaasautor). // Journal of Molecular and Cellular Cardiology 27 (1995) 8
• Compartmentalized energy transfer in cardiomyocetes. Use of mathematical modelling for analysis of in vivo regulation of respiration (kaasautor M. Alijev). // Biophysical Journal 73 (1997) 1
• Intracellular energetic units in muscle cells (kaasautor). // Biophysical Journal 80 (2001) 1
• Cinetique Enzymatique. // EDP Sciences, Les Ulis. France (2005)
• Calcium-induced contraction of sarcomeres changes regulation of mitochondrial respiration in permeabilized cardiac cells (kaasautor). // FEBS Journal 272 (2005) 12
• Functional coupling of adenine nucleotide translocase and mitochondrial creatine kinase is enhanced after exercise training in lung transplant skeletal muscle (kaasautor). // American Journal of Physiology 289 (2005) 4
• Cardiac system bioenergetics: metabolic basis of Frank-Starling law (kaasautor). // Journal of Physiology 571 (2006) 2
• From the discovery of oxygen to molecular system bioenergetics. // Molecular System Bioenergetics: Energy for Life (ed. V. Saks). Manheim, 2007
• Südamelihase rakkude struktuuri olulisusest rahuhingamise regulatsioonis (kaasautor). // Eesti Arst (2008) 1

• "Eesti TA liikmeskond 1938–1998" Tallinn, 1998, lk 116–117
• "Eesti entsüklopeedia", kd 14, lk 453