Robin Downie

Robin Downie (õieti Robert Silcock Downie; sündinud 19. aprillil 1933 Glasgow's) on Briti filosoof. Ta on kirjutanud moraalifilosoofiast, poliitikafilosoofiast ja teadusfilosoofiast. Tema põhiline uurimisvaldkond on olnud meditsiinieetika.

Ta õppis Glasgow' Ülikoolis William Gauld Maclagani ja Charles Arthur Campbelli käe all filosoofiat ja inglise kirjandust. Hiljem õppis ta filosoofiat Oxfordi Ülikoolis, kus teda mõjutasid Henry Habberley Price ja Friedrich Waismann. Alates 1959. aastast õpetas ta Glasgow' Ülikoolis, kus ta oli 1969–2002 moraalifilosoofia professor.

Andestus

Artiklis "Forgiveness" väidab Downie, et andestus on agaape hoiaku teadlik taastamine pärast haavatasaamist, mis selle katkestab.

Downie eeldab, et valmidus andestada on voorus ja suutmatus andestada või vähemalt tahtmatus proovida andestada on pahe.

Kui A andestab B-le, siis peab B olema A-d haavanud. See tundub olevat andestuse loogiliselt tarvilik tingimus. B ei pea küll olema teadlik sellest, mis ta teinud on (võib andestada ka neile, kes ei tea, mida nad teevad, kuid ainult seda, mida mõistlik inimene peaks haavamiseks). Ent A peab tingimata olema teadlik sellest, et teda on haavatud. Õigemini on B-le andestamise tarvilik tingimus, et A usub, et B on teda haavanud. Isegi kui see uskumus on väär, saab A püüda andestada, kuigi see väljapoole paistab kohatuna. Ka sel juhul ei taunita tõelise andestuse hoiakut, sest andestav vaim ise on alati moraalselt heakskiidetav. Sellele analüüsile on kaks näilist vastunäidet, millest tuleb lahti saada. Esiteks saab vastu väita, et saab öelda, et A ei suuda B-le andestada seda, mis ta tegi C-le. Kui seda juttu tõsiselt võtta, siis tundub see olevat näide selle kohta, kuidas andestatakse seda, mida tehti kellelegi teisele. Võidakse vastata, et A kujutleb end C asemele, nii et ta samastab end C-ga. Võidakse isegi öelda, et A näeb end haavatuna kui inimsoo liige. Seda vastust on ahvatlev omaks võtta, sest nii saab vastunäidet näha nii, et andestuse tarvilik tingimus on täidetud. Ent sellele vastusele on vastuväide. Suutmatus andestada on moraalne puudus, aga selles näites moraalset puudust ei ole. Sellepärast võib arvata, et sõna on küll sama, aga mõiste on teine. See on vastus vastunäitele. Teine vastunäide on see, et öeldakse "ma ei suuda endale andestada". Tarvilikust tingimusest tuleneb siis, et ütleja pidi iseendale kahju tegema. Mõnikord see muidugi võibki nii olla. Aga tavaliselt räägitakse nende sõnadega kellelegi teisele tehtud kahjust. Usutavan oleks öelda, et endale mitte andestada suutja asub selle inimese vaatekohale, kellele ta kahju tegi, ning siis ta leiab, et kui tema oleks see, kellele ta kahju tegi, siis tal oleks raske või võimatu andestada. Vastus oleks siis, et andestusest räägitakse kujutletavast haavatu vaatepunktist. Aga jällegi, valmidus andestada on voorus. Aga selles vastunäites ei ole andestamine kiiduväärne ja võib isegi olla laiduväärne. Tõsi küll, kindlaksjääjat iseendale mitte andestamisele võidakse mõnes kontekstis laita selle eest, et ta ei luba endale andestada, mis on uhkus. Sel juhul võib tahtmatus iseendale andestada olla pahe, aga valmidus andestada ei ole kindlasti voorus. See viitab sellele, et siin polegi tegu andestusega. Sellepärast on kahtlane, kas nende vastuväidete puhul on tegu tavalise andestuse mõistega, isegi venitatud mõttes. Tundub usutavana, et tegu on teise mõistega. Sellepärast need näited ei puutu andestuse mõiste analüüsisse ega lükka andestuse tarvilikku tingimust ümber.

Mis veel andestust konstitueerib? Selleks et saaks öelda, et A on B-le andestanud, peab ta B suhtes käituma teatud viisil, mida Downie nimetab andestavaks vaimuks. Teise kriteeriumi leiame seda käitumist uurides. Seda võib esialgu nimetada vabandamiseks, möödavaatamiseks, leebeks kohtlemiseks, leppimiseks. Me ütleme: "Unusta ära, see ei olnud midagi." Ent sellist käitumisviisi võib pidada mitmel moel moraalselt vääraks. Esiteks, haavamise minimeerimine, kui haav oli ränk, ütlemine: "See ei loe," kuigi see loeb, ei ole aus. Selline ebasiirus võib tekitada salavimma tunde, mis on andestava vaimu vastand. Teiseks, andestust võib vahendada arusaamine inimesest ja põhjustest või põhjenditest, mis andestuseni viisid, ja me võime näha, et inimene allus psühholoogilisele survele, millele ta ei suuda vastu seista, näiteks ta on alkohoolik. Sellistes olukordades võib olla moraalselt väär ja kindlasti ei oleks mõistlik leppida haavamisega, sellest mööda vaadates või kohelda tegijat leebelt, nagu ta poleks haavaja. Vastupidi, andestus võib nõuda tema karmi kohtlemist, tema nõrkuse paljastamist ja uurimist. Kolmandaks, haavamisega võib kaasneda moraalne väärus, ja kuigi andestaja on valmis teo tähtsust pisendama, ei ole moraalselt kohane selle moraalset väärust kinni katta. Et leppimise hoiak on mõnikord moraalselt kohatu, siis see ei ole andestuse hoiak, mis on voorus.

Ülaltoodud vastunäidetes ei ole tegelikult jutt mitte andestusest, vaid leppimisest. Leppida on võimalik ka siis, kui haavatud on kedagi teist. Leppimine ja iseenda haavatus on sageli seotud, kuid see seos on sattumuslik. On kerge näha, kuidas leppimise ja andestuse mõiste segi lähevad. Kui haavamine on triviaalne, siis pole kohatu, et andestuse hoiak ongi leebe kohtlemise või möödavaatamise hoiak. Ja teiseks, leppimist kasutatakse sageli andestuse moraalselt madalama aseainena. Sageli on lihtsam pisendada haavamise suurust ja ignoreerida moraalse süüteo loomust ning leppida kui haavamisele näkku vaadata ja pingutada, et andestada. See moraalne segadus ning leppimise ja andestuse mõisteline segiajamine süvendavad teineteist.

Kui nüüd andestus ei ole leppimine, kuidas seda siis analüüsida? Sõnade "ma annan sulle andeks" lausumisest ei piisa, on tarvis ka kohast käitumist. Sellepoolest andestamine erineb lubaduse andmisest, mille puhul vähemalt enamasti sõnadest piisab. Andestussõnad tekitavad ootusi, mis võivad täituda või mitte. Kui lubaduse puhul ootused ei täitu, siis on lubadus ikkagi antud. Kui aga andestuse puhul ootused ei täitu, siis andestust pole olnud. Ja on ka kahtlane, kas andestuseks on üldse sõnu tarvis. Andestada saab ka nii, et see, kellele andestatakse, teada ei saa, ka tema äraolekul. Muutuvad hoiakud ja käitumine tema suhtes. "Ma annan sulle andeks" ei ole kunagi performatiivne lausung, vähemalt mitte andestuse mõiste suhtes. See on oluline, sest andestust võidakse ära segada armuandmise mõistega, mille kohta mõnikord kasutatakse sõna "andestus". See seletab, miks on kerge pidada lausungit "ma annan sulle andeks" performatiivseks. Andestus ja armuandmine erinevad esiteks selle poolest, et armuandmise puhul jäetakse ära teo teenitud tagajärjed, vaadatakse tehtust mööda ja koheldakse tegijat leebelt. Armuandmine on leppimine, andestus ei ole. Teiseks, see, mille eest armu antakse, peab olema üleastumine, see, mida andestatakse, peab olema haavamine. Haavamise eest armuandmisest saab rääkida ainult niivõrd, kui see on normide rikkumine. Ja pole võimalik andestada üleastumist, kui seda ei võeta haavamisena. Sellest tuleneb kolmas erinevus. Kuigi üleastumisega leppida (sellesse leebelt suhtuda) saab igaüks, saab armu anda ainult selleks pädev isik või organ. Andestusel sellist piirangut ei ole. Armu antakse ametnikuna rollis, andeks antakse inimesena. Nüüd saab seletada, miks "ma annan sulle armu" saab olla performatiivne lausung, aga "ma annan sulle andeks" ei saa. Kui esimese lausub kohane isik kohases kontekstis, siis armuandmine seisnebki selles; rohkem pole tal ametiisikuna tarvis teha, käivitub normatiivne masinavärk. Teise lausungi puhul antakse lihtsalt märku oma kohasest hoiakust ja sellest, et see, kellele andeks antakse, võib oodata kohast käitumist. Tulebki eristada kahesuguseid mõisteid. Ühed, nagu andestus ja pahameel, peavad silmas tegusid, mida saab teha inimestena; teised, nagu armuandmine ja karistus, peavad silmas tegusid, mida saab teha ainult rollides. Nende segiajamisest võivadki tulla mõned teoloogilised probleemid seoses sellega, mis mõttes ainult Jumal saab patte andeks anda. Kui patt on Jumala haavamine, siis asi on triviaalne. Kui patt on ka moraaliväärtuste korra rikkumine, siis võib asja mõista nii, et tegu ei ole andestusega, vaid armuandmisega ja seda teeb Jumal kui ebaisikuliste moraaliväärtuste kehastus, vaadates pattudest mööda ja koheldes patustajaid leebelt.

Kui me andestame isikutena, siis võib loota iseloomustada andestavat vaimu isikutevahelistele suhetele kui niisugustele kohast käitumisviisi analüüsides. Selliseks käitumisviisiks on sageli peetud agaapet, armastavat hoolimist omaette eesmärkidena käsitatud isikute väärikusest. Haavamise puhul agaape suhe katkestatakse ja andestuse puhul see taastatakse. Kui haavamine on triviaalne, võib andestamine piirduda lihtsalt leppimise või kergesti rahulejätmisega, aga enamasti ei ole niisugune hoiak agaapega kooskõlas. Agaape puhul ei kohelda teisi inimesi mitte lihtsalt tundlike olenditena, vaid mõistusega olenditena, kes suudavad järgida moraalireegleid ja taotleda moraaliväärtusi, nagu ka andestaja ise. Andestaja ei tohi lasta jääda enda ja selle vahele, kellele ta andestab, püsivat tõket (vähemalt mitte omalt poolt, sest teine ei pruugi andestust vastu võtta), ja peab uuendama oma usaldust tema vastu. Andestus seisnebki sellise hoiaku ilmutamises tegudes koos uskumusega, et haavamine on läbi tehtud.

Andestav vaim ei erine hoiakust, mis üldise arvamuse järgi peaks inimestevahelisele käitumisele alati omane olema. Agaape hoiakust saab andestav hoiak haavamise kontekstis. See võimaldab mõista, miks saav rääkida andestavast meelelaadist. Mõned inimesed ilmutavad loomuse, armu või moraalse saavutuse tõttu oma käitumises alaliselt agaape vaimu. Nende puhul ei tekita haavamine hoiaku katkemist: nad on juba ette andestanud. Enamiku inimeste puhul aga toob haavatasaamine kaasa vastutuleliku ja positiivse agaape katkemise puhul häirumine. Andestades ületatakse sel juhul tedlikult tõke, mis haavamise tõttu tekkis.

Downie püüab nüüd õigustada eeldust, et valmidus andestada on voorus ja tahtmatus andestada on pahe. Seda saab teha ainult teatud eluvaate raames. Ei sobi näiteks Friedrich Nietzsche eetika, mille järgi valmidus andestada on omane orjamoraalile. Et aga nüüd saab vastu väita, et sel juhul polegi tegu õigustusega, siis ütleb Downie, et ta lihtsalt näitab, mis koht on andestusel judaismist mõjutatud ilmalikes ja religioossetes moraalisüsteemides. Ka nende süsteemide raames ilmneb see raskus, et andestuse puhul teadvustatakse haavatud olemist, nii et valmidus andestada tähendab võib-olla valmidust tunda end haavatuna. Aga liigne tundlikkus haavamise suhtes ei ole imetlusväärne. Sellepärast võib tunduda, et valmidus andestada ei ole voorus, sest voorus peab olema igas olukorras hea. Lahendus on selles, et ebaimetlusväärne ei ole mitte valmidus andestada, vaid liigne tundlikkus haavamise suhtes. Liigne tundlikkus koos mittevalmidusega andestada on ju palju hullem. Kristlikku andestust tuleb õigustada kristlikus mõistestikus, kuigi kristlased võivad ka teistsuguseid õigustusi õiguspärasteks pidada. Kristlik õigustus võiks olla umbes niisugune: et sinu Taevane Isa on sulle andestanud, peaksid ka sina teistele andestama. Teiste sõnadega, andestust õigustab see, et ta on ekslikele olenditele sobiv reaktsioon haavamisele. Lääne ilmalikus moraalis on fundamentaalne printsiip, millest lähtudes konkreetsemaid moraalireegleid ja -väärtusi tuleb õigustada, austus isikute kui omaette eesmärkide vastu. Aga agaape hoiak, milles andestav vaim seisneb, ongi sellesama printsiibi rakendus. Isikute austamise printsiip on agaape praktiline vaste (William Gauld Maclagan, "Respect for Persons as a Moral Principle"). Sellepärast ongi andestus nii ilmalikus kui ka kristlikus moraalis nii kõrgel kohal.

• 1986 – valiti Edinburghi Kuningliku Seltsi liikmeks
• 1994 – valiti Royal Society of Artsi valitud liikmeks

• Forgiveness. – The Philosophical Quarterly, 1965, 15, nr 5, lk 128–134.

• Elizabeth Telfer. DOWNIE, Robert Silcock (1933–). – Stuart Brown (toim). Dictionary of Twentieth-Century British Philosophers, kd 1, Thoemmes Continuum 2005, lk 230–233.