Konstantin Kokla

Konstantin Kokla (2. november (vkj 21. oktoober) 1878 Kuri küla – 11. jaanuar 1946 Tallinn) oli eesti õigeusu vaimulik, ajakirjanik, kirjanik, kirjastaja ja kooliõpetaja.

Kirjanikuna on ta avaldanud teoseid Otto Oja nime all.

Aastatel 1933–1940 toimetas ja andis välja õigeusuliste ajakirja Usk ja Elu.

Ta sündis oma vanavanemate talus Suuremõisa vallas Pühalepa kihelkonnas Hiiumaal. Perekond astus õigeusku 1885. aastal.

Lõpetanud 1895. aastal Haapsalu Nikolai kihelkonnakooli, õppis Konstantin Kokla aastatel 1895–1897 vallakirjutaja ametit. Aastatel 1897–1903 töötas ta talviti Rannaküla abikooli õpetajana, suviti aga Suuremõisa valla- ja kohtukirjutaja abina.

Suvel 1900 läbis ta Riia Vaimuliku Seminari juures kahekuulised kooliõpetajate kursused.

Aastatel 1903–1905 oli Konstantin Kokla köster-kooliõpetaja Läänemaal Virtsus. Novembris 1905 valiti ta Massu valla esindajana 28. novembril Tartus toimunud ülemaalisele rahvasaadikute kongressile, kus ta valiti kongressi täidesaatva komitee liikmeks. Oma ühiskondliku tegevusega pälvis ta kohalike mõisnike pahameele ja oli sunnitud 1905. aasta detsembris pooleks aastaks pakku minema, et pääseda karistussalga poolt talle langetatud surmaotsuse eest.

Aastatel 1906–1909 töötas Kokla köster-kooliõpetajana Märjamaal. Oktoobris 1906 sai temast kohalike maatameeste esindaja Eestimaa kubermangu nõukogus. Taas valmistas ta oma aktiivsusega talurahva õiguste eest seismisel võimudele pahameelt ja 1907. aastal keelas uus kindralkuberner Izmail Korostovets Koklal avalikus ametis teenida. Ühtlasi sattus Kokla politsei järelevalve alla. Poliitilise tegevuse asemel pühendas ta ennast nüüdsest üha enam kirikutööle.

1908. aastal asutas ta Märjamaa haridusseltsi. Samal aastal määrati ta aga riigivastase tegevuse eest asumisele Vologdasse. Peaaegu samaaegselt asumisele saatmise korraldusega leidis ta ajalehest kuulutuse, kus otsiti diakonit Riia eestlaste Peeter-Pauli õigeusu kogudusele. Kokla kandideeris sellele ametikohale, mis võimaldas tal Riia peapiiskopi eestkoste kaudu asumisele saatmisest pääseda, ja osutus valituks. Tõsi küll, kohe ta diakonina tööle asuda ei saanud, sest tal oli vaimuliku eksam sooritamata.

Nii asus ta tööle Riiga, kus oli aastatel 1909–1912 eesti õigeusu koguduse köster-kooliõpetajaks. 20. detsembril 1911 sooritas ta konsistooriumi eksami, mis lubas tal vaimulikuametit pidada, ja 8. jaanuaril 1912 pühitseti Konstantin Kokla diakoniks.

1939 valiti Tartu linnavolinikuks.

Konstantin Kokla esimeseks töökohaks diakonina sai Tallinna Issanda Muutmise Peakiriku kogudus, kus ta teenis aastatel 1912–1913. Paralleelselt töötas ta õpetajana Tallinna koolides.

17. veebruaril 1913 pühitseti Kokla preestriks ja teenis edaspidi preester-kooliõpetajana mitmeid õigeusu kogudusi:

• 1913–1915 Kõrgessaare Kristuse Sündimise kogudust
• 1915–1919 Tartu Aleksandri kogudust
• 1915–1916 hooldajana Võnnu-Kärsa kogudust
• 1917–1919 hooldajana Kaarepere Vaga Suzdali Eufimi ja Vaga Egiptuse Maria kogudust

Aastatel 1919–1944 oli Konstantin Kokla Tartu Püha Georgi (Jüri) koguduse esipreester. Tartu Georgi koguduses tegeles isa Konstantin kiriku- ja kogudusehoonete taastamisega. Juba oma teenistuse esimesel aastal, 30. novembril 1919 õnnestus tal lõpule viia elektri sisseseadmine kirikus.

Selle töö kõrvalt oli ta ka mitmete väiksemate koguduste hooldajaks:

• 1920–1923 Lähte-Kärkna koguduses
• 1922–1926 Võnnu-Kärsa koguduses
• 1930–1936 Prangli-Maaritsa koguduses
• 1934–1942 uuesti Võnnu-Kärsa koguduses
• 1933–1943 Kaarepere Vaga Suzdali Eufimi ja Vaga Egiptuse Maria koguduses
• 1940 Uhmardu-Saare ja Lähte-Kärkna koguduses

Aastatel 1924–1927 oli ta Tartumaa praosti abi, valiti 1927 Tartumaa praostiks ja jäi sellele ametikohale 1944. aastani.

Aastast 1928 kandis ta ülempreestri tiitlit.

1944. aastal viidi isa Konstantin üle Tallinnasse, kus teenis kõik oma viimased eluaastad. Algul oli ta abivaimulik Tallinna Issanda Muutmise Peakiriku koguduse juures, seejärel 1944–1945 preester Tallinna Aleksander Nevski katedraalis ja 1945. aastast kuni surmani Tallinna Andrease koguduses. Ühtlasi oli ta Aruküla Püha Kolmainu koguduse hooldaja.

Konstantin Kokla suri 11. jaanuaril 1946 Tallinnas ja maeti Tallinna Aleksander Nevski kalmistule.

Konstantin Kokla kirjutas nii ilmaliku kui ka vaimuliku sisuga jutustusi.

Neist esimene ilmus 1894. aastal ajalehes Valgus pealkirja all "Sule Siim". Aastatel 1900–1901 avaldas Postimees tema palad "Ahastuse päevil", "Hea härra" ja "Kalamehe surm". Alates 1901. aastast avaldas ta oma loomingut Konstantin Pätsi ajalehes Teataja, kasutades pseudonüümi Otto Oja.

Otto Oja nime all ilmus Pärnus 1910. aastal ka tema kogumik "Läbielatud lootused", mis sisaldas nelja jutustust.

Vaimulikku kirjandust viljeles ta alates 1908. aastast, mil ajalehes Usk ja Elu ilmus tema lühijutt "Pihla-Peetri paasapühad". Hiljem kirjutas ta pikema jutustuse lahkusulistest ja usuhulludest pealkirja all "Segased vaimud". Tuntuks sai ta eelkõige oma jõulujuttudega, mis ilmusid nii ajakirjades kui ka iseseisvate väljaannetena. Viimastest väärivad mainimist "Raske võitlus" (1915), "Jõulupühade raamat" (1916) ning "Võitlused ja võidud" (1916).

Konstantin Kokla tõlkes ilmus 1900. aastal Gustave Aimardi romaan "Arkansase trapperid". Hiljem tõlkis ta vene keelest eesti keelde ka arvukalt vaimulikku kirjandust, millest iseseisva väljaandena on 1912. aastal ilmunud Moskva metropoliit Vladimiri "Karskusesisuline kõne".

Samuti on Kokla sulest pärit mitmeid vaimulikke luuletusi ja laulutekste. Ka tegeles ta vanade laulutekstide kohandamisega värsimõõdulisele kirikulaulule, mida Eesti Apostlik-Õigeusu Kirikus kasutati.

Juba aastatel 1899–1903 oli Konstantin Kokla ajalehe Postimees kirjasaatja Läänemaal.

Oma Riia-aastatel 1909–1912 oli ta seal ilmunud eestikeelse õigeusu ajakirja Usk ja Elu tegevtoimetaja. Enamus sel ajal ajakirjas ilmunud artiklitest on eri varjunimede all samuti tema kirjutatud.

Konstantin Kokla vastutas enam kui kolmkümmend aastat eestikeelsete õigeusu kalendrite väljaandmise eest. Aastatel 1913–1920 oli ta "Õigeusuliste eestlaste kalendri" toimetaja ja aastatel 1920–1944 "Apostlik-õigeusuliste eestlaste kalendri" koostaja.

Ta on koostanud 1933. aastal ilmunud õigeusuliste palveraamatu.

Kui 1933. aastal katkes seoses preester Anton Laari surmaga õigeusu ajakirja Uus Elu väljaandmine, hakkas Konstantin Kokla välja andma ajakirja Usk ja Elu. See oli Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku ametlik häälekandja 1936. aastani, mil selle funktsiooni võttis üle Nikolai Pätsi nädalaleht Elutõde. Ajakiri Usk ja Elu lõpetas ilmumise 1940. aastal seoses Nõukogude okupatsiooniga.

• Eesti Punase Risti IV klassi teenetemärk, 1938

Konstantin Kokla poeg Nikolai Kokla oli samuti õigeusu vaimulik ja kirjastaja. Tema õepoeg Juhan Kokla oli ajakirjanik.

• Hindov, Nikolai Ülempreester Konstantin Kokla 50. aastase sünnipäeva puhul. // Uus Elu, jõulu number 1928, nr. 12, lk 8–10.
• Sõtšov, Andrei. Eesti Õigeusu piiskopkonna halduskorraldus ja vaimulikkond aastail 1945–1953 : magistritöö. – Tartu : Tartu Ülikool, 2004.