Eduard Taska

Eduard Taska (29. märts 1890 Konguta vald, Tartumaa – 7. märts 1942 Gorki oblast, Unženski vangilaager Venemaa) oli eesti nahakunstnik, tööstur ja moodsa eesti nahkehistöö rajaja.

Eduard Taska sündis 1890. aastal Puhja kihelkonnas üheksanda lapsena pottsepa perekonnas. Käis Tartu Õpetajate Seminari algkoolis, õppis 1905–1906 Tartus Carl Ungeri töökojas köitmist ja 1906–1909 Kristjan Raua stuudios joonistamist. 1909. aastal sai Taska Raamatuköitjate ja Galanteriitööliste Ametilt sellitunnistuse. Ta jätkas õpinguid välismaal: aastatel 1909–1910 Pariisis Studio akadeemias maali ja joonistamise alal, 1911 Münchenis Anton Braito ateljees ning Magidey erakunstikoolis. Münchenis õppisid Taskaga samal ajal ka Ludvig Oskar, Johannes Otsman, Ado Vabbe ja Anton Starkopf. 1912. aastal läks ta Peterburi, kus töötas algul Mihkel Ulemani köitekojas, mis valmistas kontoriraamatuid ja unikaalköiteid, täites sealhulgas ka tsaarikoja tellimusi. 1913. aastal rajas ta Peterburis ka oma köitekoja. Sama aasta kevadel tutvus Taska Peterburis õppinud Marta Veileriga, kellega abiellus 6. detsembril 1916.
1917. aastal naasis Taska Eestisse, kus aastatel 1917–1924 juhatas Tallinna Kunsttööstuskooli naha-, papitöö- ja raamatuköitekoda. 12. novembril 1923 avas Taska Tallinnas aadressil Suur-Karja 21 oma õppetöökoja. 1933. aastal rajas ta firma TASKA, mille omanik ja juht ta oli. 6. augustil 1940 firma TASKA natsionaliseeriti ning nimetati ümber Tallinna Raamatuköite ja Kaunistatud Nahatööde Õppetöökojaks, mille juhatajaks jäi Taska 1941. aastani.

Taska oli Rakenduskunstnike Ühingu RaKÜ üks asutajaid ja aastatel 1933–1935 esimees. Aastatel 1919–1940 käis ta mitmel välisreisil Euroopa riikides.

1941. aastal NKVD arreteeris Taska, süüdistatuna Saksa saatkonna külastamises kahel korral. Ta saadeti Unžlagi (ru:Унжлаг) vangilaagrisse Suhhobezvodnojes Venemaal, kus ta 7. märtsil 1942 hukati.

Taska õppetöökojas oli õppetöö kestus kolm aastat. Õppetöökojal oli kolm eriala: köitmine, kuldamine (käsikuldamine ja presskuldamine) ja kaunistatud nahatööd (voolimine ja lamelõige). Lõputööna tuli õpilastel esitada 3–5 esemest koosnev nahkehistöö komplekt. Õppetöökotta astumisel nõuti õpilastelt 6-klassilist algharidust; õppetöö oli tasuta, hiljem maksti praktiliste tööde eest õpilastele teostusraha. Aastatel 1927–1942 omandas Taska töökojas väljaõppinud nahatöölise kutse 79 noort, kellest enamik leidis rakendust firmas TASKA.
Firma tooted olid armastatud ning neid eksporditi Soome, Rootsi, Hollandisse, kuid isegi ka Belgia Kongosse ja Jaava saarele. 1937. aasta tähistas firmale TASKA majandusliku ja loomingulise kasvu tippu, sealtpeale algas firma langus, mille üheks põhjuseks oli konkurentsivõimelise eesti peennahatööstuse areng. Taska eeskujul loodi mitmeid töökodasid Tallinna ja Tartusse.

Töökoda asus Tallinnas Kentmanni põik 5, kontor Rüütli tänav 3.

Taska loomingut mõjutasid juugend ja eklektika. Varasemast loominguperioodist on teada vähe. Eduard Taska oli algul ise kõigi üksiktellimuste kavandite autor ja ka teostaja, kuid 1924. aastal kutsus Taska oma tooteid kujundama kolleegi Riigi Kunsttööstuskoolist – graafik Günther Reindorffi. Taska koostöö Reindorffiga kestis vaid kolm aastat, kuid see määras töökoja toodangu üldilme kümmekonnaks aastaks. Reindorff toetus saksa ja itaalia meistrite voolimistraditsioonidele, kohandades selle eesti motiivistikuga. Arendati välja ja rakendati uusi dekoorielemente, plastilist lillkirja ja geomeetrilist pindornamenti. Etnograafiliste motiividega kaunistatud nahatöid hakati nimetama "eesti-aadilisteks".

Taska võttis naha kaunistamisel kasutusele nn lamelõike, mille puhul nahka ei voolitud ega pressitud, vaid muster lõigati nahka ja seejärel kaeti lõikekohad värviga.

Taska tööd said tähelepanu välisnäitustel Austrias (Viinis), Prantsusmaal (Pariisis), Poolas ja Belgias.

Reindorffiga koostööle järgnenud perioodi iseloomustab dekoori lihtsustamine, mis 1930. aastatel muutub veelgi ja esiplaanile kerkib naha abstraktne jaotus värvilisteks pindadeks, mille kontuure rõhutatakse peene kuldjoonega ratastrükis.

1930. aastate teisel poolel töötasid Taska juures kujundajatena ka graafikud Paul Luhtein ja Ernö Koch.

• 1930 kuldauraha Antwerpeni ja Liege’i näitusel
• 1932 Dekoratiivkunstnike Ühingu näituse peaauhind Pariisis
• 1937 Pariisi maailmanäituse grand prix
• 1938 Berliini käsitöönäituse aumedal

Tema pojapoeg on filmilavastaja, -produtsent ja -stsenarist ning kirjanik Ilmar Taska.

Tema pojatütar on kunstnik Marje Taska Berglund.

• Kaalu Kirme. Eesti nahkehistöö. Tallinn: Kunst, 1973
• Endel Valk-Falk. Eduard Taska ja eesti köitekunst. Tallinn: Kunst, 1995