Ottilie-Olga Kõiva

Ottilie-Olga (Olli) Kõiva (aastani 1958 Niinemägi; sündinud 6. veebruaril 1932 Järvamaal) on eesti folklorist.

• 1954 – lõpetas Tartu Riikliku Ülikooli ajaloo-keeleteaduskonna eesti filoloogina.
• 1954–1961 ja alates 1963 taas teadurina Eesti Kirjandusmuuseumi rahvaluuleosakonnas.
• 1963 – kaitses filoloogiakandidaadi väitekirja "Regivärsilise rahvalaulu traditsioon Kihnu saarel".
• 1966–1977 Kirjandusmuuseumi rahvaluuleosakonna juhataja.
• 1984–1987 Kirjandusmuuseumi heliarhiivi juhataja.
• 1990–1993 Kirjandusmuuseumi vanemteadur.

Erialaseid kirjutisi on Olli Kõiva avaldanud alates 1957. aastast. Peamiseks uurimisalaks on regivärsilised rahvalaulud, laulikud ja laulutraditsiooni lokaalne omapära.

Tema koostatud ülevaateid eesti regilaulutraditsioonist, rahvaluule arhiivist ja rahvaluule kogumise ajaloost on ilmunud ka vene, inglise, saksa ja soome keeles. Ta osaleb "Vana Kandle" koostamises.

Teoseid

• 1970 – heliplaatide teaduslik valimik "Eesti rahvalaule ja pillilugusid" (koos Herbert ja Erna Tamperega)
• 1997 – "Kihnu regilaulud "(VK VII:1); kaasautor Ingrid Rüütel
• 2003 – "Kihnu regilaulud" (VK VII:2); kaasautor Ingrid Rüütel
• 1985 – V köite "Mustjala regilaulud" – viis lõpule ja toimetas, kaasautor Ingrid Rüütel
• 1997 – VII köite 1. osa "Kihnu regilaulud" – toimetas, kaasautor Ingrid Rüütel

Lasteraamatud

• 1961 – "Sõnakera"
• 1971 – "Sinisirje linnukene"

• TA Emakeele Selts
• Akadeemiline Rahvaluule Selts
• Soome Kalevalaseura välisliige
• Soome Kirjanduse Selts kirjavahetajaliige

• 1999 – Jakob Hurda rahvuskultuuri auhind
• 2014 – Eesti Rahvuskultuuri Fondi eristipendium

Oli abielus ehitusinseneri ja karikaturisti Harri Kõivaga (1932–2003). Tütar Meeli Kõiva on kunstnik, tütar Katre Kõiva on laulja.

• Eduard Laugaste, Eesti rahvaluuleteaduse ajalugu II (1980), lk 402; KK 1982, 2 (K. Salve).