Oskar Kurvits

Oskar Kurvits VR I/3 (29. september 1888 Lutsu talu, Koiola vald, Võrumaa – 20. detsember 1940 Tartu) oli Eesti sõjaväelane (kolonelleitnant).

Oskar Kurvitsa lapsepõlveaastad möödusid isatalus. Üldhariduse omandas Mammaste vallakoolis ja Põlva kihelkonnakoolis, hiljem jätkas õpinguid Võru linnakoolis, Hugo Treffneri Gümnaasiumis ning Tallinna ühisgümnaasiumis. Sõjaväelise erihariduse omandas I maailmasõja ajal Gattšina lipnikekoolis ja hiljem Eesti alalisväe ohvitseride kursustel.

1910–1912 teenis ta Brest-Litovski kindluses Poolas, seejärel elas kuni I maailmasõja puhkemiseni isatalus, võttes osa kohalikust seltsielust Põlva Rahvahariduse Seltsi näitejuhi ja kirjatoimetajana.

Esimeses maailmasõjas

1917. aasta kevadel siirdus teenistusse esimesse eesti rahvuslikku väeossa – 1. Eesti jalaväepolku, kus teenis kuni 15. aprillini 1918. Polgukomitee abiesimehena, polgu abikomissarina ja polgu ohvitseridekogu sekretärina töötades oli ta aktiivselt tegev polgu formeerimisel ja bolševismivastases võitluses ning võttis komisjoni liikmena osa eestikeelsete komando- ja sõjaväeliste oskussõnade väljatöötamisest.

Vabadussõjas

Saksa okupatsiooni ajal 1918. aasta suvel oli Kurvits kindral Ernst Põdderi korraldusel salajase, põrandaaluse kaitseliidu organiseerija Võrumaal.

Vabadussõjas teenis ta soomusrongil Kapten Irv.

Teenistus Eesti Vabariigis

1. juunil 1920 määrati Oskar Kurvits vabariigi piirikontrolli ülema abiks, 1. juunist 1921 kuni 25. jaanuarini 1922 oli ta Rannavalve Tallinna rajooni ülema abi.

26. jaanuarist 1922 kuni 9. oktoobrini 1926 oli Kurvits Sõjaväe Õpetuskomitee sekretär ja Kaitsevägede Staabi käsundusohvitser.

10. oktoobrist 1926 kuni 10. juulini 1927 ajakirja Sõdur tegevtoimetaja, 11. juulil 1927 määrati ta Kaitsevägede Staabi koosseisus tööle Vabadussõja Ajaloo komiteesse, kus Kurvitsa ülesandeks sai kirjutada Vabadussõja ajaloo esimesest perioodist – rahvusväeosade loomisest ja Kaitseliidu asutamisest ühenduses Vene veebruari- ja oktoobrirevolutsiooni ning Saksa okupatsiooni sündmustega.

24. veebruaril 1933 sai Oskar Kurvits kolonelleitnandiks.

Oskar Kurvits tegi kaastööd Postimehele, Päevalehele, Vaba Maale, Võru Teatajale, Meie Aastasajale, Sõdurile, Kaitse Kodule ning mitmele Soome, Läti ja Poola ajakirjale, kajastades põhiliselt sõjaajaloolisi teemasid.

Kuulus Vabadusristi Vendade Ühendusse, Seltsi 1. Eesti polku, Kapten Irvi Soomusronglaste Seltsi, Eesti Kirjanduse Seltsi, Tallinna Akadeemilisse Klubisse, Eesti Spordiseltsi Kalev, Eesti Skaudisõprade Seltsi. 22. märtsil 1932 valiti Vabadussõja Mälestamise Komitee juhatusse ja nimetati komitee sekretäriks. Oli ajalehe Vabadussõja Tähistel ja ajakirja Vabadusmonument vastutav ja tegevtoimetaja.

Elu lõpuaastatel ehitas Kurvits Taevaskotta oma talu maadele uue suvekodu, kus ta ise elada ei jõudnudki (küll aga elas seal tema pere kuni evakueerumiseni 1944. aasta sügisel).

Oskar Kurvits suri võrdlemisi noore mehena 20. detsembril 1940 ebaõnnestunud sapipõieoperatsiooni järel tekkinud kõhukelmepõletikku ning maeti auavalduste saatel Põlva kalmistule. 29. mail 1975 püstitati tema hauale seal praegugi olev kivist rõngasrist.

Kurvitsa matustest on tütar Aino meenutanud: "Isa pandi kirstu Vene polkovniku mundris. Punaväeorkester mängis vene marsse, mis oli masendav. Kirst viidi veoautos Põlvasse, pere sõitis autoga järel. Kui Põlvasse keerasime, muutus pilt. Kuuseoksad olid tee peale pandud ja suur rahvamurd ootamas. Võrumaa võttis oma surnud poja au ja armastusega vastu. Kirik oli rahvast tulvil. Kui jumalateenistus oli alanud, avanes uks ja sisse marssisid pool tosinat Eesti ohvitseri Jaan Kurvitsaga eesotsas. Nemad ei hoolinud poliitikast, tulid kaasvõitlejaga jumalaga jätma. Puhted peeti Lutsu talus."

28. juulil 2018 avati Taevaskoja külakeskuses Oskar Kurvitsa mälestuspink.

• 1925 Vabadusristi I liigi 3. järk
• 1929 Kotkaristi teenetemärgi V klass

1925. aastal abiellus Linda Nigolsiga (1906–1992) ja neil sündis kolm last – tütar Aino (1926) ning pojad Ilmar (1930–1994) ja Henn (1937).