Olev Mikiver

Olev Mikiver (11. juuli 1922 Loksa – 3. juuli 1994 Malmö) oli väliseesti maali- ja teatrikunstnik ning graafik.

Olev Mikiver sündis Loksal kellassepa perekonnas. Oli juba kooliajal kooliajakirja illustraator ning harjutas kätt linoollõikega. Ta lõpetas aastal 1940 Tallinna Reaalkooli. Õppis 1941 Tallinna Kujutava ja Rakenduskunsti Koolis graafikat ning 1942–1943 Tartus Kõrgematel Kujutava Kunsti Kursustel maalieriala (Pallas), kus ühe peamise õpetajana tegutses tuntud kunstnik Eerik Haamer.

Et pääseda Saksa mobilisatsioonist, põgenes Olev Mikiver 1943. aastal purjepaadil Soome skääridesse. Soomes astus ta vabatahtlikuna sõjaväkke ning osales Karjalas toimunud lahingutes, osaledes muuhulgas Viiburi kaitsmislahingutes. Mikiver pöördus koos soomepoistega kodumaale tagasi ning osales lahingutes Emajõe ääres. Põgenes Saaremaalt päästejaama paadiga Rootsi, kus veidi enne Gotlandi rannikut elas läbi laevaõnnetuse.

Aastatel 1944–1954 elas ta Stockholmis ning töötas klaasplastivalmistajana ja filmiateljees Sandrews dekoratsioonimaalijana. Jätkas kunstiõpinguid 1947–1948 sealses Stockholmi Vabaakadeemias ja 1951 Pariisis Academie de la Grande Chaumiere'is.

1954 abiellus Marju Mägistega ja asus Malmösse, kus töötas linnateatri dekoratsioonimaalija ja stsenograafina. Suurema osa oma elust pärast põgenemist oli Olev Mikiver seotud Malmö linnateatriga, kus ta töötas stsenograafi ehk teatrikunstnikuna. Ta valmistas dekoratsioone ja kostüümikavandeid umbes 30 lavastusele, seal hulgas Tšehhovi "Onu Vanja", Prokofjevi "Petja ja hunt" jt.

Mikiveri loomingus on kolm suurt teemat: sõda, meri ja mets. Tehnikatest eelistas ta õlimaali ning temperat.

Varast maaliloomingut on mõjutanud sürrealism kuid ka ekspressionism, millega oli segunenud ka kubism. Fantaasiaküllus on omane ka hilisematele maalidele, milles lapsepõlvemälestused põimuvad müüdimotiividega. 1960ndatel kujunes Mikiverist eesti kunsti avangardist, kelle loomingus liituvad omapäraselt sürrealism ja abstraktsionism.

1980. aastatel kujunes välja värviküllane stiil, kus unistused ja tegelikkus moodustasid omalaadse kunstistiili, tihti inspireeritud ajaloost, tema enda põgenemisest, loodusest ja merest. Tema maale iseloomustavad värvid ja jõulisus. Puhtad ja kindlad jooned oli ta kaasa saanud oma graafilisest väljaõppest.

On teinud kaanekujundusi Eesti Kirjanike Kooperatiivi väljaandeile. Näiteks illustreerinud kaaneümbrised tuntud Eesti eksiilkirjanike – Bernard Kangro, Arvo Mägi, Valev Uibopuu raamatutele jt. Teinud kaastööd ajakirjale Mana. Loonud vabagraafikat. Kavandanud koos Ervin Pütsepaga mosaiike.

Avaldas ajalehe Teataja kaastöölisena ülevaateid eesti kunstnike näitustest ja mälestusi. Tema sõber Ilmar Laaban kirjeldas Mikiveri kunsti kui avangardi – oma ajast ees, oskusega kujutada loodust eestlasliku rahvalaulu stiilis: "muretult sõrmitseb ta looduse pärlikeel, keerab väikese pehme nõksatusega uue mustri kaleidoskoobile, kus unistused, taju ja mälestused moodustavad värvikireva mustri".

Tema teoseid leidub nii Eesti Kunstimuuseumi kui ka Tartu Kunstimuuseumi kogudes.