Olav Männi

1940ndatel õppis ta Tartu Kõrgemas Muusikakoolis klaverimängu ning 1944–1950 Tartu Riiklikus Kunstiinstituudis Anton Starkopfi ja Johannes Hirve juhendamisel skulptuuri.

1950–1954 oli Männi Leningradi I. Repini nimelises kunstiinstituudis aspirant ja sai kunstiteaduse kandidaadi kraadi (figuurikompositsiooni "M. Kalinin Tallinna tehases" eest). Töötas 1954-1980 ERKI õppejõuna (aastast 1964 dotsent, aastast 1968 professori kohusetäitja; aastast 1977 skulptuurikateedri juhataja.) Aastast 1951 Kunstnike Liidu liige.

Algul lõi naturalistlikult detailirikkaid figuurikompositsioone (Vürst Vjatško ja Meelis Tartu kaitsel 1224.a, 1950, pronks 1956, a-st 1980 endise Tartu Linnamuuseumi juures Toomemäel). Varase loomingu laadi jätkab Narva V.I.Lenini monument (1957, pronks, graniit, arh. I. Bork, kõrvaldatud). Taotledes 1960 aastail suuremat plastilist väljendusrikkust, uuris Männi süsteemikindlalt kaasaja skulptuurisuundumusi. Valmis rohkesti mitmelaadset figuuriplastikat, sh. metallkonstruktsioon Heinaritsikas (1963, messing, raud), tahuliste vormidega Rahutuvid (1964, kunstkivi, TKM) ja selge rütmilise ülesehitusega Monumentaalpropaganda (1970, pronks, 1973, EKM). Korduvalt on kunstnik jäädvustanud liikumismotiive (Kiigel, 1956, kips). Loonud Eesti esimese mobiili Karussell (1967, metall). Abstraktsele vormikeelele viitavad Kompositsioon (1969, dolomiit) ja Tilk (1973, tina, baberiit, EKM). Tavapärasemat suunda jätkavad portreed (V. Panso, kips 1962, TMM, pronks 1971, TKM; V. Alumäe, 1965, kips, EKM; kaksikportree Vennad, 1971, tinasulam raudarmatuuril, EKM; R. Tobias, 1973, pronks, EKM) ning Kohtla-Järve monument Au tööle! (1967, betoon, dolomiit, arhitekt U. Ivask).

• 1978 Eesti NSV teeneline kunstnik

• EKABL, 1996. Lk 331

• Tilk: http://muis.ee/museaalview/1446177
• Karkudel: http://muis.ee/museaalview/1446655
• Tuhkatriinu: http://muis.ee/museaalview/1445761
• Karussell: http://muis.ee/museaalview/1445763