Max Vaher

Max Vaher (17. jaanuar 1897 Vana-Otepää – 10. juuli 1981 Geislingen) oli eesti vaimulik.

Oma kooliteed alustas Max Vaher Nüpli vallakoolis, järgnesid Otepää progümnaasium ja Pärnu gümnaasium. Aastal 1918 alustas ta õpinguid Tartu Ülikoolis keeleteaduse erialal. Õpingud katkestas Vabadussõda, kust ta võttis osa sõjaväe ametnikuna. Pärast Vabadussõja lõppu siirdus ta tagasi Ülikooli, kuid juba usuteaduskonda, kus õppis 1920–1924 ja mille lõpetas cand theol astmega. Prooviaastal oli ta Põlva Püha Neitsi Maarja koguduses. Õpetajaametisse ordineeriti ta 7. juulil 1925.

1925–1926 oli ta Avinurme koguduse õpetaja. 1926–1944 oli ta Paistu Maarja koguduse õpetaja, lisaks oli ta aastatel 1942–1944 Viljandi praostkonna abipraost.

Lahkus aastal 1944 Saksamaale. Oli 1945–1949 Augsburgi Eesti Gümnaasiumi ladina keele õpetaja. 1949–1950 oli ta Fontainebleau's (Prantsusmaal) ungarlastest põgenike hooldajaõpetaja. Oli 1950–1977 EELK Baden-Württembergi koguduse õpetaja.