Leonhard Vahter

Leonhard Vahter (14. märts 1896 Kalvi mõis, Virumaa – 12. veebruar 1983 New York) oli Eesti poliitik ja õigusteadlane, I Riigivolikogu liige.

Ta õppis aastail 1924–1927 (lõpetas cum laude) Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas, mag. jur. 1931 (Osavõte Eesti kriminaalseadustiku järele).

Osales Vabadussõjas, kuni 1928. aastani teenis 1. Jalaväerügemendis (leitnant). 1929–1931 vandeadvokaat J. Kuuski, 1931–1934 Alfred Osmani abi, 1934–1940 vandeadvokaat Narvas. 1938. aastal valiti ta I Riigivolikogu liikmeks (65. valimisringkonnast). 1939. aastal oli ta Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku Hooldusnõukogu liige.

Saksa okupatsiooni ajal augustist 1941 kuni märtsini 1942 oli ta Narva linnapea, seejärel taas vandeadvokaat Narvas ja Tallinnas.

Põgenes 1944 Saksamaale, sealt siirdus USA-sse. Ta oli Baltic Review toimetaja, Vaba Eesti Komitee esimees, Ülemaailmse Eesti Kesknõukogu liige.

• Kuhu viib demokraatia kriis. Mag. Leonh. Vahteri mõtteid. Eesti Päevaleht, 21. aprill 1971, nr. 31, lk. 6.
• Leonhard Vahter. Lõhkujad meie hulgas. Eesti Päevaleht, 3. august 1977, nr. 58, lk. 6.
• Leonhard Vahter. Üks pahatahtlik faktide pea peale pööramine. Vaba Eesti Sõna, 8. veebruar–15. veebruar 1962, nr. 6–7.

Ta on propageerinud eesti keeles Oswald Spengleri ajaloofilosoofilisi ideid.