Karl Talpak

Karl Eduard Talpak (28. veebruar 1905 Rakvere – 12. märts 1991 Södertälje, Rootsi) oli Eesti sõjaväelane (kolonel) (1944).

Pärast õpinguid Viru Maakonna Reaalgümnaasiumis astus ta 1923. aastal Eesti Vabariigi Sõjakooli, mille lõpetas 1926. aastal nooremleitnandi auastmes. 1928. aastal oli ta Allohvitseride Koolis rühmaülem, kursuse ohvitseri kohusetäitja. 1928. aastal asus ta õppima kehalise kasvatuse eriala Tartu Ülikoolis, mille lõpetas 1931. aastal. Korp! Sakala vilistlane. Seejärel töötas Valgamaa spordinõunikuna. 1933. aastast 1941. aastani oli Talpak sõjalise kasvatuse instruktor Narva koolides.

Nõukogude okupatsiooni ajal paigutati ta Otepääle, kus ta 1941. aastal organiseeris metsavendade salga, mis osales Tartu vabastamisel Punaarmee käest. Hiljem võitles tema üksus, mis kasvas kompaniist pataljoni suuruseks, ka teistes Suvesõja lahingutes, jõudes koos sakslastega ka Tallinna. Aastatel 1941–1943 oli Talpak Tartu Hugo Treffneri Gümnaasiumi võimlemisõpetaja ja inspektor.

Talpak oli veendunud rahvuslane ning taotles ennekõike Eesti iseseisvuse taastamist. Seetõttu ei läinud ta koostööle sakslastega, vaid lahkus 1943. aastal Soome, kus osales soomepoiste üksuse loomises ja selle juhtimises.

1944. aasta 13. septembri öösel naasis Talpak Eestisse Eesti Vabariigi Rahvuskomitee sõjaliseks nõuandjaks ja püüdis selles ametis kaasa aidata Eesti iseseisvuse taastamisele. Ta sai aru, et selleks puuduvad küll reaalsed võimalused, kuid seadusliku valitsuse ametisseastumine on hädavajalik riigi juriidilise järjepidevuse kestmajäämise jaoks. Otto Tiefi valitsus andis Talpakule koloneli auastme, mida ta siiski ei kasutanud, nimetades end edasi kapteniks. 21. septembril määrati ta Tallinna komandandiks. Järgmisel päeval langes Tallinn Punaarmee kätte ja ta põgenes koos perega Rootsi, kus elas kuni oma surmani 12. märtsil 1991.

1. septembril 1991 maeti Karl Talpaku põrm ümber Tallinna Metsakalmistule.