Karl-Johann Laurits
Quick Facts
Biography
Karl-Johann Laurits VR II/2, VR II/3 (1. märts 1892 Mätta talu, Tõstamaa vald, Pärnumaa – 23. juuni või 29. juuni 1941 Tallinn) oli Venemaa Keisririigi ja Eesti sõjaväelane (kolonel). Teda on nimetatud eesti sõjaväeluure rajajaks.
Elulugu
Ta õppis Peterburis koduõpetajaks, esimese maailmasõja alguses mobiliseeriti ja õppis Põhjarinde lipnikekoolis. Sõdis Dvinski ja Riia lähistel nooremohvitseri, roodu- ja pataljoniülemana.
1917. aastal oli ta tegev 12. armee eesti sõjaväelaste komitees, olles mõnda aega komitee esimees. Hiljem oli ta Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee esindaja Põhjarinde staabis.
1918 tuli ta Eestisse ning ta määrati 16. novembrist 1918 Kaitseliidu Pärnu ja Pärnumaa maleva ülemaks.
Vabadussõja puhkedes saadeti ta aprillis 1919 Pärnu kaitsepataljoni. 9. jalaväepolgus oli leitnant Laurits II pataljoni ülem. Ta võitles rindel nii Läti kui ka Vene punastega ning Landeswehriga.
31. jaanuar 1928 kuni 1. juuli 1934 oli sõjaväeluure ülem (Kindralstaabi, hiljem Kaitseväe staabi, II osakonna ülem).
Õppis aastatel 1933–1935 Prantsuse Kõrgemas Sõjakoolis.
1. juunil 1934 määrati ta kaitseväe esindajaks Prantsusmaal ja Belgias arvates 1. juulist samal aastal.
Arreteeriti NKVD poolt 20. septembril 1940 ja hukati Tallinnas 23. juunil 1941. Teistel andmetel hukati 29. juunil.
Tunnustused
Vabadussõja teenete eest anti Lauritsale Vabadusristi II liigi 2. järk ja II liigi 3. järk ning Läti Karutapja ordeni III järk.
Mälestuse jäädvustamine
23. juunil 2010 avati Tõhelas Lauritsa sünnikodus Mätta talus temale mälestusmärk.
Muud
Karl Lauritsale kuulus Mätta talu Männikuse külas Tõstamaa vallas
Karl-Johann Laurits oli korporatsioon Ugala vilistlane.