Kaarel Kirde

Kaarel Kirde (1935. aastani Karl-August Frisch; 1/13. november 1892 Halinga vald, Pärnumaa – 25. mai 1953 Northfield, USA) oli eesti geofüüsik ja meteoroloog.

Kirde õppis aastatel 1913–1918 Tartu ülikooli matemaatika-loodusteaduskonnas, mille lõpetas kandidaadikraadiga. Tema kandidaadiväitekiri kannab pealkirja "Algebraliste võrrandite lahendamine". 1921. aastal kaitses ta Hamburgi ülikoolis doktoriväitekirja "Inversioonikihid vabas atmosfääris".

1923. aastast oli ta Tartu ülikoolis eradotsent, hiljem meteoroloogia ja geofüüsika dotsent (1925–1930), erakorraline professor (1930–1933) ja korraline professor (1933–1944). Ühtlasi oli ta aastatel 1926–1944 Tartu Ülikooli Meteoroloogia Observatooriumi juhataja. Seejuures oli ta Eestit hõlmava meteoroloogia- ja merevaatlusjaamade võrgu rajajaid. Pärast emigreerumist 1944. aastal töötas ta Balti ülikooli professorina (1945–1949) ja enne surma 1952. aastast õppejõuna ka Ühendriikides St. Olaf College'is.

Kaarel Kirde maeti Göttingeni. 1998. aastal sängitati ta ühes naisega ümber Tartusse nende kunagisse koduaeda aadressil Hurda 4ja sealt Tartu Vana-Jaani kalmistule.

Pärast ülikooli lõpetamist tegeles ta enam veekogude uurimise ning sünoptilise ja agrometeoroloogiaga. 1930. aastatel sai Kirde peamiseks uurimisvaldkonnaks klimatoloogia. Ta alustas Eestis kiirguskliima uuringutega. 1939. aastal valmis mahukas ülevaade Eesti kliimast. 1943. aastal koostas ta Eesti klimaatilise liigestuse, milles jagas Eesti mandriliseks ja mereliseks kliimavaldkonnaks ning eraldas ülejäänud Eestist kevadise jahedama Soome lahe rannikupiirkonda ja Virumaa lääneosas sügisese jahtumise lähteala.

Füüsik Kalju Kirde oli Kaarel Kirde poeg.