Juhan Jüriste

Juhan Jüriste VR II/3 (kuni 1934. aastani Johannes Jürgenson) (vkj 16./28. veebruar 1897 Kaarepere vald Palamuse kihelkond Tartumaa – 16. märts 1962 Tallinn) oli Eesti sõjaväelane (kapten) ja ENSV Ülemkohtu poolt 1962. aastal, Saksa okupatsiooni ajal Eestis toime pandud inimsusvastastes kuritegudes süüdimõistetu.

Juhan Jüriste (kuni 10.12.1934 perekonnanimi Jürgenson, aga sünnijärgne perekonnanimi Jürgensohn), eesnimi Juhan (kuni 15.12.1934 Johannes).

Johannes Jürgensohn sündis 28. (vkj 16.) veebruaril 1897 Tartumaa Palamuse kihelkonna Kaarepere vallas, lõpetas 1916. aastal Tartu kaubanduskooli.

Johannes Jürgensohn mobiliseeriti Esimese maailmasõja ajal juulis 1916 sõjaväkke ja määrati 172. tagavara jalaväepolgu 11. roodu, mais 1917 suunati õppima 3. Kiievi lipnikekooli, mille lõpetamisel novembris 1917 ülendati ta lipnikuks ja läkitati seejärel 39. jalaväe tagavarapataljoni.

Eesti rahvusväeosade moodustamisel siirdus detsembris 1917 teenima Eesti Tagavara Jalaväepataljoni Tartusse ning määrati 5. roodu nooremohvitseriks. Demobiliseeriti veebruaris 1918, kui Saksa okupatsioonivõimud saatsid Eesti rahvusväeosad laiali.

Johannes Jürgenson osales Eesti Vabadussõjas alates 7. detsembrist 1918 ohvitseride reservi 8. rühmas, 26. jaanuarist 1919 oli ta 3. Diviisi tagavarapataljoni kuulipildujate roodu nooremohvitser ning suunati koos rooduga rindele 2. Jalaväepolku, seejärel 7. Jalaväepolku, mille koosseisus võttis osa lahingutest Punaarmeega Lõuna-Eestis.

Oktoobris 1919 oli ta Peipsi laevastiku divisjoniülema käsutuses dessantsalga ülemana ja osales lahingutes Pihkva järvel ja Velikaja jõel, detsembris 1919 ülendati ta alamleitnandiks.

VR II/3, nr 301/11.06.1920 Tagawara pataljoni lipnikule Johannes Jakobi p.JÜRGENSON´ile hinnates wahwust, mis ülesnäitanud lahingutes – öösel 11.–12. oktoobril 1919 Pihkwa järwe ääres ja 13. oktoobril 1919 Welikaja jões.

Pärast Vabadussõja lõppu veebruaris 1920 viidi üle ta üle 5. piirikütipataljoni 4. roodu vanemohvitseriks, sama aasta juulis määrati Sakala partisanide polgu kuulipildujate roodu nooremohvitseriks ja pärast polgu ümberformeerimist jaanuaris 1921 määrati ta 5. jalaväepolgu Sakala partisanide pataljoni kuulipildujate roodu nooremohvitseriks. Oktoobrist 1921 määrati ta pataljoni 2. roodu ülema ajutiseks kohusetäitjaks ning Põltsamaa garnisoni ajutiseks ülemaks.

Maist 1923 lähetati 3. Diviisi staapi, kus täitis õppekomando ülema kohuseid, veebruaris 1924 ülendati leitnandiks. Märtsis 1924 viidi üle 3. Diviisi staapi ja määrati õppekomando rühmaülemaks, aprillis 1925 nimetati staabikomando ülema kohusetäitjaks.

Juulist 1925 määrati ta Pärnu kaitseväeringkonna ülema kantselei ülemaks, aastatel 1926–1927 õppis sõjakoolis ohvitseride kursustel ning veebruaris 1931 ülendati kapteniks.

10. detsembril 1934 vahetas ta nimede eestistamise kampaania ajal võõrapärase perekonnanime Jürgenson asemele Jüriste ja 15. detsembril 1934 vahetaks eesnime Johannes Juhaniks.

Aprillis 1934 määrati ta Pärnu-Viljandi kaitseringkonna (mis 1937. aastal nimetati Pärnu-Viljandi sõjaväeringkonnaks) staabi II jaoskonna ülema 1. abiks, kellena teenis sügiseni 1940. Selle aja jooksul oli ta ka juunist 1936 kuni novembrini 1938 Pärnu-Viljandi kaitseringkonna staabi II jaoskonna ajutine ülem ning juunist 1936 kuni märtsini 1940 Viljandi garnisoni komandant. Oli Sakala Partisanide Pataljoni Ohvitseridekogu abiesimees ning Viljandi Garnisoni Ohvitseride Kasiino juhatuseliige, VRVÜ Viljandi osakonna sekretär, samuti Viljandi Garnisoni Ohvitseride Jahi-ja Kalastamisringi juhatuse liige. Pälvis Kotkaristi V klassi (1940).

Pärast 1940. aasta juunipööret viidi Juhan Jüriste augustis 1940 üle Valga sõjaväeringkonna staabi II jaoskonna ülemaks ja määrati Valga garnisoni komandandiks. Nõukogude võimu poolt Eesti sõjaväe ning ka garnisonide likvideerimise tõttu vabastati J. Jüriste septembris 1940 Valga garnisoni komandandi kohustest ja viidi detsembris üle 22. Eesti Territoriaalse Laskurkorpuse staapi ülema käsutusse, kuid vabastati juba jaanuaris 1941 sõjaväeteenistusest. Pärast demobiliseerimist töötas ta Tartu hüdroloogiajaamas ning seejärel Tartu Linna RSN Täitevkomitee kommunaalosakonna hoone komandandi ja instruktorina.

1941. aastal pärast Teise maailmasõja lahingute algust Idarindel ja suvesõda astus Juhan Jüriste Tartu Omakaitsesse, kus ta 14. juulil 1941 määrati Tartu komandandi Friedrich Kure poolt Tartu koonduslaagri ülemaks, sama aasta augustis aga laagri valvemeeskonna ülemaks. Oktoobris 1941 allutati laagri valvekompanii 33. Politseipataljonile ning Juhan Jüriste määrati selle kompanii ülemaks.

Jaanuaris 1942 lahkus Juhan Jüriste sõjaväeteenistusest ning määrati Omakaitse Tartumaa maleva pataljoniülemaks Ahja vallas, kus teenis septembrini 1944, mis osales kevadel ja suvel 1944 lahingutes Nõukogude vägede vastu Peipsi rannikul Tartumaal.

Sügisel 1944 jäi ta Eestisse ning varjas end all Järvamaal Mustla külas, vahistati nõukogude julgeolekuorganite poolt 26. novembril 1960 ning 1962. aastal peetud avalikul kohtuprotsessil mõisteti Juhan Jüriste, Karl Linnas ja Ervin Viks (neist Linnas ja Viks tagaselja) süüdi Eesti NSV Ülemkohtu poolt 20. jaanuaril 1962, Saksa okupatsiooni ajal Eestis toime pandud inimsusvastastes kuritegudes.

Juhan Jüriste hukati 16. märtsil 1962 Tallinnas, tema matmispaik on teadmata.