Jasper von Münster

Jasper von Münster (15. sajandi lõpp või 16. sajandi algus, Friisimaa – 1577, Aizkraukle) oli Liivi ordu maamarssal koadjuutorivaenuse ajal.

Jasperi vanemad oli Rolf von Münster ja Bauwe von Heemstra. Ta sündis Kesk-Friisimaal Duursum in den Hami valdustes Groningeni lähedal. Tema suguvõsa pärines Vestfaalist Münsteri piiskopkonnast, kuid oli Friisimaale välja rännanud. Tema isa oli Utrechti piiskopkonnas mitmetes olulistes ametites, vend Jürgen oli aga Friisi krahvide ja Gelderni hertsogi teenistuses. Jasperi vennapoeg Johann von Münster oli Riia toomhärra ning elas pärast Liivi ordu likvideerimist koos oma onuga Aizkraukles. Jasperi teine sugulane Hermann von Münster oli 1544. aastal Võnnus vürstlik hoovikohtunik ja talliülem. Liivi ordu teenistuses asus ka Jasperi vend Georg, kes 1550. aastatel saadeti Vestfaali ordule vägesid koguma.

Münster saabus tõenäoliselt 1510. aasta paiku Liivimaale ning astus 1515. aasta paiku Liivi ordusse. 1538. aastal oli ta ordu majandusülem (Schäffer) Võnnus, 1540. aastal sai tast Aluliina komtuur. 1551. aastal valiti Münster Liivi ordu maamarssaliks.

Münsterit on süüdistatud selles, et ta püüdis kokku mängida Riia peapiiskop Wilhelm von Hohenzollerni ja tema koadjuutori Christoph von Mecklenburgiga, et ordumeistriks saada ja Vana-Liivimaad seejärel sekulariseerida. Münsteri lootis tõepoolest, et eaka ordumeistri Heinrich von Galeni peatse surma järel valitakse ta uueks ordu juhiks. Münsteri poliitilised veendumused erinesid aga tunduvalt Galeni ja ordu mõjukuselt kolmanda mehe Wilhelm Fürstenbergi omast, sest marssal soovis Venemaa nõudmistele (eriti Tartu maksule) vastuseismiseks luua suurt liitu Rootsi ja Poola-Leeduga. Enamik teistest ordukäsknikest oli selle vastu, sest kartsid, et liit Zygmunt II-ga võiks kaasa sellest sõltuvusse langemise. Mõned siiski ka toetasid Münsteri poliitikat ja nii tekkis hiljemalt 1554. aastaks ordu sees kaks rivaliteetset gruppi, millest ühte juhtis Münster, teist aga Fürstenberg. Münster püüdis oma positsiooni parandamiseks leida toetust ka väljastpoolt ordut, mistõttu sõlmis ta head suhted peapiiskop Wilhelmiga, kes samuti pooldas liitu Poola-Leeduga. Kuid see muutis Münsteri suhteid ordu ülejäänud juhtkonnaga tunduvalt vaenulikumaks, sest peapiiskoppi arvati sepitsevat koos venna ja Zygmunt II-ga orduvastaseid plaane. Kuni 1556. aasta alguseni lõhe ordus siiski veel põhimõtteliseks ei muutunud: 1555. aasta suvel püüdis Galen Münsterit ja Fürstenbergi lepitada, pakkudes välja Rootsi-liidu idee, mis küll ebaõnnestus.

1556. aasta märtsis toimunud maapäeval pakkus Münster veel kord välja suure liidu idee Rootsi, Poola ja Preisimaaga. Sealjuures kristiseeris ta tugevalt Fürstenbergi väidetavat Vene-sõbralikkust ja soovitas kõigest hoolimata loota ennekõike Poolale. Ordule osutus see ettepanek aga vastuvõetamatuks. Aprillis valiti ordumeistri koadjuutoriks Fürstenberg, mille järel Münster tundis ennast tugevalt solvatuna. Ordus toetuseta jäänuna pöördus ta Wilhelmi ja tolle venna Albrechti poole. Viimane soovitas talle aprilli lõpus Dünamündesse minna ja orduvastaseks rünnakuks valmistuda. Kuid temale alluvad Dünamünde ja Aizkraukle komtuurid jäid ordumeistrile ustavaks ja Münster oli sunnitud peapiiskopi juurde põgenema. Mai lõpus lahkus ta maalt ja resideeris aastaid Kaunases. Tänu sellele pääses ta ka vangistamisest ja koadjuutorivaenuses otseselt ei osalenud. Ka Posvoli leping ei võimaldanud Münsteril naasta, ehkki ta palus Poola kuningal end marssaliks või ordumeistri koadjuutoriks ennistada. Alles 1560. aastal, kui Poolaga liidu sõlminud uus ordumeister Gotthard Kettler ta kõigist reetmissüüdistustest vabastas, sai Münster Liivimaale tagasi tulla. 1561. aastal sai ta oma valitsuse alla Vindavi komtuurkonna, ordu likvideerimise järel elas ta Kuramaa hertsogiriigis Aizkraukles, kus venelased ta 1577. aasta sõjakäigu ajal tapsid.

• Ritterbrüder im livländischen Zweig des Deutschen Ordens. Köln: Böhlau, 1993. Nr. 604 (lk-d 460–461).