Jakob Adamtau

Jakob Adamtau (2. august 1893 Suigu vald, Pärnumaa – 5. jaanuar 1973 Pärnu) oli eesti karskustegelane, võimlemis- ja tantsuõpetaja.

Ta õppis Suigu valla-, Sindi kihelkonna- ja Taali ministeeriumikoolis ning 1921–22 Pärnu õhtukoolis. Lõpetas 1917 Riias võimlemisõpetajate kursused. Täiendas end kodu- ja välismaal.

1917–1918 töötas Adamtau Pärnu Poeg- ja Tütarlaste Gümnaasiumides kehalise kasvatuse õpetajana. Kui koolid 1918. aastal Saksa okupatsiooni eel Jekaterinodari (hilisem Krasnodar) evakueeriti, jätkas ta alguses tööd seal ja hiljem Eiskis. 1919–1920 oli ta ühtlasi ekspert-instruktor Kubanimaa omavalitsuse rahvahariduse ametis. 1920. aastal naasis koos naise Helena ja poja Viktoriga Eestisse. Samal aastal avaldas ta esimese eestikeelse koolispordi käsiraamatu.

Adamtau töötas Pärnumaal, Tartus ja mujal võimlemisõpetajana ning 1925-30 Eesti Karskusliidu kehakultuuriinstruktorina. 1928-41 pidas ta Tartus tantsukooli, mis 1941 natsionaliseeriti. Saksa okupatsiooni alguseni jätkas ta oma endises tantsukoolis õpetajana. Adamtau õpilaste seas oli ka tuntud tantsuõpetaja Edgar-Johannes Leppik.

Jakob Adamtau korraldas tantsukursusi ja -võistlusi, propageeris koolides tantsuõpetust, avaldas haridus-, spordi- ja tantsualaseid artikleid. Ta oli esimese Eesti tantsuõpetajate kongressi (1933) algatajaid ning Eesti Tantsuõpetajate Ühingu asutajaid ja esimees ning kuulus rahvusvahelistesse tantsuõpetajate liitudesse UCS ja Lig. Eesti tantsukultuuri arendajana seisis Adamtau tantsude standardiseerimise eest, milleta eri tantsuõpetajate õpilaste tantsustiilid ei ühildunud.

1940. aastal saatis Adamtau Eesti NSV peaministrile Johannes Varesele kirja, milles kaebas juunis Tartus dr Viktor Hioni peetud kõnede peale, kus kutsuti üles "rahvast ja noorsugu ülevõtma kodanlasilt varandusi" ning väideti, et "eesti kirjandus ja eesti kunst olla nõnda viletsad (või närused), et "ei kõlbavat koera hänna allagi"". Adamtau soovis peaministrile "jõudu ja edu Teie raskeis ja vastutusrikkais ülesandeis ja Teie moodustatud Eesti Vabariigi Valitsusele pikka iga", kuid avaldas kartust, et "sarnased kõned Valitsusele, eriti tema praeguses raskes töös, ebameeldivusi võivad tekitada". Kirja alusel toimunud juurdluse poliitilises politseis lõpetas sisekaitseülema Harald Habermani otsus, mille kohaselt Adamtau "esitab sihilikult moonutatud andmeid töölisliikumise tegelaste kohta, millega teinud avaldusi, mis võivad tekitada vaenu ja ärevust rahva hulgas". 1938. aastal kehtestatud kaitseseisukorra seadusele viidates karistati tantsuõpetajat 100kroonise rahatrahviga. Hiljem korraldati tema pool ka läbiotsimisi.

Saksa okupatsiooni ajal töötas Jakob Adamtau Rahvakasvatuse Peavalitsuses rahvamajade inspektorina ja pidas loenguid. 1945. aasta veebruarist oli ta Kilingi-Nõmme keskrahvamaja juhataja. Sama aasta juunis ta arreteeriti ja mõisteti 5 aastaks asumisele koostöö eest Saksa okupatsioonivõimudega (ehk väidetavalt nõukogudevastaste loengute eest). Pärast vabanemist 1950. aastal naasis ta veel kord Eestisse.

Jakob Adamtau poeg Viktor Adamtau ja tema ülikoolikaaslane Andres Parts varjasid end 1944. aasta sügisest Saardes, Adamtaude suvekodus Kaikopli talus, kus andsid välja isamaalist ajalehte Eestlane (kolmas number ilmus 1946 veebruaris). Mõlemad hukkusid 25. märtsil 1946 NKVD rünnakus koduõuel, kuhu nüüdseks on neile püstitatud mälestuskivi.

• "Praktiline ja teoreetiline võimlemisekonspekt ja käsklused", 1919
• "Vabad mängud ja sport", 1920 (koolispordi käsiraamat)
• "Moetantsude õpetus", Tartu: J. Adamtau, 1933
• "Eesti Tantsuõpetajate Ühingu ja tantsuõpetajate kongressi poolt Eestis 1935. ja 1936. aastail õpetatavate põhitantsude sammude täpne kirjeldis" Tartu: J. Adamtau, 1935

• "Adamtau tantsukool 10. juubeliaastal" Tartu, 1938