Heinrich Meri

Võimalik autoriõiguste rikkumine! Kui on olemas/saadud luba teksti kasutamiseks litsentsi CC BY-SA 3.0 tingimustel, siis edasta aadressile permissions-etwikimedia.org kiri, milles autor kinnitab, et on nõus teksti kasutamisega selle litsentsi tingimustel. Võimalikuks lahenduseks on ka teksti ümbersõnastamine, sest faktid ei ole autoriõigustega kaitstud.

Heinrich Meri (aastani 1924 Murdengof või Murdenkov; 3. juuli 1887 Mustvee – 31. august 1980 Pärnu) oli eesti helilooja, muusikapedagoog ja dirigent.

Ts oli pikaaegne Pärnu muusikaelu eestvedaja, kelle loomingusse kuulub üle saja instrumentaalpala ja laulu.

Heinrich Meri õppis Mustvee köstrikoolis (1896–1901), ministeeriumikoolis (1901–1903) ja Peterburi Õpetajate Seminaris (1904–1907). 1924. aastal sai Meri Eesti Vabariigi haridusministeeriumi suvekursustel laulu- ja muusikaõpetaja kutse. Aastast 1907 töötas ta muusikaõpetajana Mustvees, Võtikveres, Mosohnikova-Goras Venemaal ja Simunas (sj oli 1911–1917 kooli juhataja). 1917–1919 oli Meri Virumaa maavalitsuse haridus- ja tervishoiuosakonna juhataja. Alates 1919. aastast elas Heinrich Meri Pärnus, kus ta elu lõpuni oli seotud linna muusikaeluga koori- ja orkestrijuhina, muusikaõpetajana, orkestrandina ja heliloojana. Heinrich Meri juhatas segakoori „Endla“, Eesti Helikunsti Seltsi Pärnu sega- ja meeskoori, Pärnu Sümfooniaorkestrit, rahvaülikooli orkestrit ja Pärnu Pioneeride Maja muusikaringi (1955–1961), juhatas kohalikel laulupidudel ühend-, laste- ja poistekoore. 1920. aastal oli ta üks Pärnu sümfooniaorkestri asutajaid. Ta asutas koolides okariiniorkestreid ja -ansambleid, juhatas neid ning ka valmistas koolidele mitmes suuruses okariine.

Tema loomingusse kuuluvad põhiliselt koori- ja soololaulud. Viimastest on laiemalt tuntud „Kalurite laul“.Ta on avaldanud laulikuid ja muusikaõpikuid („Väike harmoonia õpperaamat“ (1925), „Muusika algõpetus keskkoolidele“ (1926)), tema enda laulud on ilmunud kahes autorikogumikus (1962 ja 1977). Helilooja ja muusikapedagoog Heinrich Meri naabriks oli aastaid Elo Raivet, kes seal Gustav Ernesaksaga kaarte mängis ja sageli kõige esimesena Meri uusi laule laulis.