Heino Pars

Heino Pars (13. oktoober 1925 Mustla – 8. oktoober 2014 Tallinn) oli nukufilmilavastaja ja maailmas silmapaistva animafilmi koolkonna üks alusepanijaid. Pars töötas Tallinnfilmi stuudio nukufilmide osakonnas režissöörina 1964–1990, tema käe all valmis alates 1962. aastast 31 nukufilmi, teiste seas "Operaator Kõps seeneriigis".

2008. aastal valmis Eesti Nukufilmi 50. tegevusaasta tähistamiseks Elbert Tuganovi ja Heino Parsi loometööd tutvustav dokumentaalfilm "Aja meistrid". Filmi autor on Mait Laas ja helilooja Tõnu Kõrvits.

Heino tuli ilmale ühena kaksikutest (isa Jaak Pars, ema Liisa Pars (Purga)), kuid tema kaksikvend Endel suri kahe ja poole aastaselt. Perekonnas oli peale Heino veel vend Arnold ja õde Elfriede, vend Rudolf suri kuueaastaselt. Parsi isa oli isehakanud aednik ja mesinik, samuti vedasid nad naisega väikest maakauplust ning võitööstust. Heino Parsil on kolm tütart: Ene, Maret ja Tiina.

1933. aastal astus õppima Mustla algkooli. Koolis tegutses õpilaste näitering, mille aktiivne liige oli ka Pars – juba kuuendas klassis usaldati tema lavastada Oskar Lutsu lavastus “Kapsapea”. 1939. aastal läks Pars õppima Tartu 1. Reaalkooli, aga juba järgmisel aastal siirdus ta Viljandi keskkooli, kus jõudis lõpetada 10. klassi. Siis algas teine maailmasõda ja Pars mobiliseeriti 1943. aastal Saksa armeesse.

1944. aastal sai ta raskelt haavata ning sattus venelaste kätte vangi. Vangis oli Pars poolteist aastat, kus enne vabanemist tegi vabrikus okastraadist naelu. 1946. aastal vabanes Pars vangilaagrist ning asus õppima Tartu Riikliku Ülikooli arstiteaduskonda veterinaaria erialale, osaledes samal ajal aktiivselt ülikooli näiteringis. 1950. aastal õpingud katkesid ja Pars asus tööle Järva-Jaanis veterinaarina, samal aastal pidas Pars ka oma pulmi. Otsus ülikool pooleli jätta oli tingitud kartusest, et tema mineviku pärast poleks seda niikuinii lubatud lõpetada. Veterinaari töö kõrvalt oli ta samal ajal näiteringi juht kohalikus kultuurimajas.

1953. aastal proovis Pars astuda Moskva filmiinstituuti režii erialale. Paraku ei lastud teda mandaatkomisjonist edasi, sest instituuti katsetele pääsemiseks oli vaja ette näidata nõukogude keskkooli lõputunnistus, mida Parsil polnud. Küll aga õnnestus tal saada tööle Tallinna Kinostuudio kroonikafilmide osakonda operaatori assistendiks, alustades 1953. aastal Vladimir Parveli käe all. Kroonikafilmide operaatori assistendina töötas Heino Pars kaks aastat, seejärel viidi ta üle mängufilmi.

Elbert Tuganovi ja Parsi teed ristusid enda teadmata esimest korda 1950ndate algul Tallinna Kinostuudios, kus Tuganov tiitreid tegi. Kolm aastat hiljem mängufilmi “Jahid merel” võtetel tutvusid operaatori assistent Pars ja kombineeritud võtete tegija Tuganov, kelle tööülesandeid ta vajadusel asendas. Tuganov kutsus Parsi 1957. aastal nukufilmi esimese filmi „Peetrikese unenägu” võttegruppi. “Peetrikese unenägu” pidi algselt olema joonisfilm, kuid ajapuuduse ja töötajate vähesuse tõttu otsustati Nukufilmi kasuks, kus Pars sai ka esimest korda nukkudele käed külge. Peale Tuganovi filmide peaoperaatori Aimeé Beekmani töölt lahkumist 1960. aastal, oli pinnas soodne, et Pars päriks trooni. See andis Parsile võimaluse olla operaator kaheksale Tuganovi filmile. Pärast mitut aastat operaatori assistendi ja operaatoritööd, pakkus 1961. aastal Tuganov Parsile võimalust võttegrupis ka režissöörina tegutsema hakata. Pars töötas Tallinnfilmi stuudio nukufilmide osakonnas režissöörina 1964 – 1990, tema käe all valmis alates 1962. aastast 31 nukufilmi.

Tuganov Parsi ei abistanud, aga kaikaid kodaraisse ka ei loopinud, nukulavastajate vahel valitses eluterve rivaliteet. Nad ei töötanud tandemina, vaid taktinihkes: üks lõpetas, teine algas, katsid sujuvalt teineteise sabasid ja sarvi. Liidrite järel hakkas tekkima koolkond, ammu enne seda hiilgasid teerajajad filmidega „Park” (Tuganov, 1966) ja „Nael I” (Pars, 1972), millel polnud Silvia Kiige, kauaaegse multifilmitoimetaja sõnul „ENSVs ühtegi meest, kes oleks julgenud stsenaariumi kätte anda”.

Heino Pars oli Mulkide Seltsi ja Eesti Kinoliidu liige.

Aastal 2008 valmis Eesti Nukufilmi 50. juubeli puhul Elbert Tuganovi ja Heino Parsi loometööd tutvustav dokumentaalfilm “Aja meistrid” (režissöör Mait Laas).

Oma eluloo võttis Heino Pars kokku sõnadega: “Kui palju oli juhuseid, mil surm läks minust riivates mööda! Mul vedas, jäin ellu, ei sattunud isegi mitte Siberisse. Ja nukufilmis sain ma realiseerida kõik oma olulisemad kavatsused. Kokkuvõttena võiks öelda: olen olnud saatuse soosik!”

Põhilise osa Parsi loomingust moodustavad lastefilmid, kus tihti tegutsevad nukud elavas looduses, millega ta rajas Eesti nukufilmis populaarteadusliku žanri. Lisaks on ta teinud ka kuus täiskasvanutele mõeldud filmi, nendest enim tähelepanu on pälvinud film “Nael”. Parsi looming võitles selle eest, et inimene muutuks poeetilisemaks, rikkamaks. Ta oli kalestumise, ükskõiksuse ja alasti ratsionalismi vastu.

Heino Parsi iseloomustab eelkõige uuendusmeelsus ja uute lahenduste otsimine nii sisus kui vormis. Ta lõi populaarteadusliku suunaga nukufilmi; olles ise loodusearmastaja ja -huviline, püüdis ta loodusimesid edasi anda ka lastele, jagada teadmisi ja äratada huvi looduse vastu.

Teise olulise teemana on Pars oma filmides käsitlenud kõlbluse ja inimsuhete probleemi. Kuigi tema täiskasvanutele suunatud looming on üsna väike, leiab Parsi satiiridest tahet panna publik mõtlema elu teravate nurkade üle. Ta kasutab mängufilmilikku võttestikku täiendamaks ja arendamaks multifilmi võimalusi.

Heino Parsi filmidest jääb kõlama soojus ja soov ühendada pealtnäha ühendamatu: tehislik ja naturaalne, nukufilmi ja mängufilmitehnika, dokumentaalne ja fiktiivne, 2D ja 3D. Ta püüdis leida elujaatavat ühisosa inimlikkuse kaudu ning näha seda ka maailmas meie ümber. „Iga nuku taga on ikka ja alati inimene. Inimene on see, kes ta elama paneb ja talle oma hinge annab!” on ta ise öelnud.

Operaator Kõps

Algul ei olnud stuudio juhtkond Parsi idee – teha looduskaadritega nukufilmi – headuses kuigi kindel. Direktsiooni “eestkõnelejad” pakkusid välja teha dokumentaalfilm diktoritekstiga. Pars oli aga eelnevalt jõudnud konsulteerida Lennart Meriga, kes töötas tol ajal toimetuskolleegiumis ning toetas režissööri kavatsust tuua ekraanile ebatavalisest rakursist avaneva metsaaluse looduse ilu, sisendamaks väikesele vaatajale selle kaudu ka kodumaatunnet ja -armastust, millest tollal kõneldagi ei tohtinud. Parsi esimene eksperimentaalfilm läks tootmisse. Valmis filmi võttis kunstinõukogu aplausiga vastu.

1964. aastal valminud filmis «Operaator Kõps seeneriigis» sulatas ta esimest korda kokku nuku- ja elava looduse maailma, olles üks esimesi Ida-Euroopas, kes nii mastaapselt selliste katsetustega tegeles.

Debüüdile järgnes veel kolm samalaadset nukufilmi, mis viisid lapsed marjametsa, üksikule saarele ja kiviriiki. Filmid võeti vaimustusega omaks, kuid Goskino kuraatoril Viktoria Svjatkovskajal ei olnud neid filme kuhugi panna. Nõukogude animatsioonis ei olnud olemas sellist žanrit, nagu populaarteaduslik film.

Filmis näidatavad seened ja kommenteerivad tekstid pani Pars kokku koos kunstnik-lavastaja Štšukiniga, kelle hobi oli joonistada seeni ning nende kohta teaduslikke andmeid koguda, otsida nende ladinakeelseid nimetusi ning säilitada neid oma kollektsioonis. Kontrolliks kutsuti filmis näidatavaid seeni ja tekstilist materjali analüüsima TRÜ mükoloog Kuulo Kalamees.

“Nael” (1972)

Aasta peale Kõpsi seeria valmimist, alustas Pars tööd “Naelaga”. Esimene käsikirjavariant sisaldas 19 lühipala. Toimetus valis välja kõige huvitavamad. Pars viimistles stsenaariumi ning valmis variant esitati nii peatoimetajale Lembit Remmelgale kui ka stuudio direktorile Nikolai Danilovitšile. Pars saadeti Moskvasse Goskino peatoimetaja juurde konsultatsiooni. Goskino peatoimetaja oli tol ajal Kotov. Parsil õnnestus Kotov nõusse saada, kuid kohalik ülemuskond ei julgenud tulevase filmi kaitseks sõnagi paotada. Kotov pakkus välja, et laseb filmi tootmisse ilma stuudio ja kinokomitee esilduseta, kuid tingimusel, et režissöör toob talle läbivaatamiseks filmi tummvariandi. Kotov võttis kogu vastutuse enda peale.

“Nael” tuli esikohale VI üleliidulisel filmifestivalil Alma-Atas 1983. aastal (koos Sojuzmultfilmis valminud “Nu, pogodi!” esimese seeriaga), ent piiri taha film ei pääsenud. Naela ei võetud vastu rahvusvahelistele festivalidele põhjendusel, et tegu on väga inimvaenuliku filmiga. 1974. Aastal Itaalias toimunud Rahvusvahelise Filmitehnika Ühingu (UNIATEC) XII kongressil pälvis “Nael” auhinna uudse võttetehnika kasutamise eest multiplikatsioonis.

• Heino Parsi intervjuu Eesti Film 100 lehel
• http://www.temuki.ee/arhiiv/2005/10/lugu14.pdf
• https://sirp.ee/s1-artiklid/film/film-kui-v-rikas-s-jaelevant/
• https://www.sirp.ee/s1-artiklid/film/in-memoriam-heino-pars/
• https://www.efis.ee/et/varamu/biograafiline-leksikon/heino-pars
• https://kultuur.postimees.ee/2947085/huvasti-kopsu-autor?_ga=2.18314809.1414763988.1587988068-53066450.1585311595
• Tenusaar, A. ja Koppel, A. (2005). Hommage nukufilmimeistrile. Teater. Muusika. Kino, nr 10, lk 86-93, ill.
• Kiik, S. (2010). Saatuse soosik, nukufilmimeister Heino Pars 85. Teater. Muusika. Kino, nr 11, lk 118-124, ill.