Hans Tsirk

Hans Karl Tsirk (kuni 16. maini 1936 Hans Karl Zirk; 26. mai 1899 Karula vald – 1. jaanuar 1987 East Hartford, Connecticut) oli eesti arst ja kunstnik.

Hans Tsirk sündis vallasekretäri perekonnas. Ta lõpetas aastal 1917 Valga Reaalkooli eriauhinna joonistamises. Samal aastal siirdus ta Peterburi, et arhitektuuri õppida, kuid puhkenud segadused ei võimaldanud tal õppimist alustada ja ta põgenes tagasi Eestisse. Ta osales Vabadussõjas reamehena. Aastal 1920 astus ta Tartu Ülikooli arstiteaduskonda, mille lõpetas aastal 1925 arsti astme väärilisena cum laude. Akadeemiliselt kuulus ta Üliõpilaste Seltsi Raimlasse.

Ta registreeriti kutseõigusliku arstina 21. jaanuaril 1926 ja ta asus Nõmmele sõjaväearstina teenistusse. Paralleelselt avas ta Nõmmel ka erapraksise sise- ja lastehaiguste arstina. Ta oli Nõmme garnisoniarst ja Pioneerpataljoni arst; ta jõudis sanitaarteenistuse kapteni aukraadini.Aastal 1940 oli ta sunnitud jätkama teenistust Punaarmees arstina (ja olema sõjas), kuid Porhovi lahingu ajal läks ta sakslaste poolele üle. Kuid ka Saksa okupatsiooniväed mobiliseerisid ta oma vägedesse, kuid tal õnnestus rindeleminekut vältida ja Eesti pinnal teenida.

1938. aasta alustas ta taas joonistamist ning tegeles sealtpeale arstipraksise kõrval kunstiga elu lõpuni. 1938. aasta alustas ta taas joonistamist ning tegeles sealtpeale arstipraksise kõrval kunstiga elu lõpuni.1943. aastal osalesid mõned tema tööd Tallinna Kunstihoones toimunud kevadnäitusel. Hans Tsirk oli ka kirglik loodus- ja aiandushuviline ning harrastas regulaarselt tervisesporti ja vabakehakultuuri. 1930ndatel oli ta ka Eesti Vabakehakultuuri Ühingu esimees.

Aastal 1944 üritas Hans Tsirk koos abikaasa ja viie lapsega Rootsi põgeneda, kuid paadimees arreteeriti. Siis üritas ta Saksa põgenikelaevadele pääseda. Sadamas seisid kõrvuti "Moero" ja "Lapland" ja kuna inimesi pealelaadivad saksa sõdurid viskasid nende pambud "Laplandile", sattusid nad sellele laevale. 1951. aastani elas perekond mitmel pool Saksamaal ja põgenikelaagrites, kus pereisa töötas põgenikeorganisatsioonide UNRRA ja IRO arstina. 1951. aastal emigreerusid nad abikaasa ja kahe pojaga USAsse. Seal sooritas ta 1955. aastal uuesti arsti kutseeksamid ning töötas psühhiaatrina vaimsete häiretega inimeste hoolekandeasutuses. Pärast pensionile minekut 1969. aastal kolis ta Connecticuti osariiki.