Gustav Kunnos

Gustav Kunnos (29. juuni 1878 Kapera küla, Vastseliina vald, Liivimaa – 17. august 1926 Tallinn) oli Venemaa keisririigi ja Eesti sõjaväelane (kindralmajor).

Gustav Kunnos õppis Pihkva Reaalkoolis, lõpetas Moskva sõjakooli (1901), I järgu tulemustega ja Peterburi Aleksandri sõjaväelise juriidilise akadeemia (1910) (Александровская военно-юридическая академия). Kunnos oli ainuke sellise sõjaväelise juriidilise kõrgharidusega ohvitser Eesti sõjaväes.

G. Kunnos teenis 86. Villmanstrandi polgus, osales Vene-Jaapani sõjas, milles ülesnäidatud vapruse eest autasustati Püha Stanislavi ordeni III järguga mõõkade ja lindiga ning Püha Anna ordeni III järguga mõõkade ja lindiga, ülendati ka porutšikuks.

Pärast sõjategevuse lõppu suunati 1. märtsil 1906. aastal, teenistust jätkama oma polku. 1908. aastal ülendati staabikapteniks, 23. maist 1910. aastal, ülendati kapteniks.

Teenis Peterburi sõjaväeringkonna prokuratuuris, 3. veebruarist 1912. aastal teenis Omski sõjaväeringkonna prokuröri abina, kellena teenis kogu Esimese maailmasõja ajal. Ülendati 6. detsembril 1912. aastal alampolkovnikuks.

Gustav Kunnos ülendati Venemaa Ajutise Valitsuse juhi Kerenski valitsemise ajal 6. augustil 1917. aastal polkovnikuks ja Venemaa kodusõja ajal osaledes Vene valgekaartlaste vägedes Nõukogude Venemaa vastases sõjategevuses ülendati ta 16. märtsil 1919. aastal Venemaa ülemvalitseja Aleksandr Koltšaki poolt kindralmajoriks.

Pärast Eesti Vabadussõda ja Venemaa kodusõja lõppu opteerus ta Eestisse ja oli 1922. aasta märtsist oli ta koloneli auastmes sõjaringkonnakohtu liige ja 1922. aasta 1. septembrist oli ta Eesti Vabariigis Sõjaringkonnakohtu esimees.

Aastatel 1922–1926 oli ta ka lektor, Kõrgemas Sõjakoolis ja ka Kindralstaabi kursustel.

Kunnos ülendati kindralmajoriks 24. veebruaril 1926.

Gustav Kunnos suri haiguse (vähk) tagajärjel 48 aastasena, jättes leinama abikaasa 4 lapsega. Maeti 20. augustil 1926 Tallinnas, Kopli kalmistule.

Välislingid