Georg Beck

Georg Beck (7. oktoober 1777 Vana-Kuuste – 8. november 1840 Tänassilma) oli eesti kirjamees, koorijuht ja vennastekoguduse tegelane.

Sündis Kambja kihelkonna taluperes ning kandis esialgu eesnime Jüri. Tema vanaisad ja üks vana-vanaisa kuulusid vennastekoguduse liikumise eestvedajate hulka. Väga võimalik, et Jüri osales lapsena Erxlebeni laulukooris.

Noore mehena sai temast Erastvere mõisa tarepoiss. Võimalik, et elukohavahetus oli seotud talurahva suhtes sõbraliku mõisahärra Gustav Johann von Ungern-Sternbergi kolimisega Vana-Kuustest Erastverre 1799. aastal. Seal sai Jürist Georg. Kui mõisahärra 1807. aasta kevadel suri, sai Jüri pärisorjusest lahti ning vaba mehena võis hakata priinime kandma, niisiis: Georg Beck. Võimalik, et nimi viitab Pöka talule, kus oli üles kasvanud tema isa.

Georg pöördus tagasi kodukanti Vana-Kuustesse, kus temast kujunes üks vennastekoguduse juhtivaid tegelasi. 1809. aasta suvel reisis ta Saksamaale Herrnhuti linna. Seal õppis ta raamatuköitmist ja arvatavasti ka muusikat. Tagasi tulnud, hakkas Beck tööle raamatuköitjana Vana-Kuuste Isi palvemajas. Seal oli Beck oma hinge- ja veresugulaste keskel. Seal töötas Kuuste koolmeistrina tema tädimees Lalli Jaan, sinna rajas 1819. aastal oma erakooli Georg Becki tädipoeg Johann Laaland, seal sündis ka viimase poeg Cornelius Laaland.

1822. aastal trükiti Tartus Becki tõlgitud „Tähhele-Pannemisses. Se ümbre Käändmisse Luggu...”. Rudolf Põldmäe sõnul võis Beck olla tõlkinud veel teisigi raamatuid. Heaks abimeheks oli Beck ka siis, kui Johann Heinrich Försteri eestvedamisel koostati maarahvale vennastekoguduse lauluraamatut.

1810. aasta paiku tuli Becki juurde õpipoisiks Maarja-Magdaleena Nava küla noormees Kristjan Kohl. Kolme aasta jooksul õppis Kristjan raamatuköitmise kõrval ka orelimängu ja noodist laulmist ning pidas palvetunde. Isilt lahkudes asutas ta Naval raamatuköitmise töökoja ja aitas kaasa ümbruskonna usulisele ärkamisele ning palvemaja ehitamisele. Hiljem oli Kohl koolmeister Laiuse ja Kursi kihelkondades.

Georg Becki võimed jäid paljudele silma ja 1810. aastal kutsusid Tartu eesti kaupmehed ja kalurid teda oma kogudusse köstriks, kuid Beck ei olnud nõus ametit vahetama ning jäi Kuustesse. Aasta hiljem kavatseti Beck saata Saaremaale sealset vennastekoguduse tööd juhtima, kuid seegi mõte jäi vaid mõtteks. Selle asemel rõõmustas Georg Beck oma tegevusega Kambja kihelkonna lapsi.

1811. aasta jõuluõhtul korraldas Beck Kuuste palvemajas muusikalise etenduse: seadis üles pildid Kristuse sündimisest ja ilutulestas neid vahaküünaldega. Vaheldumisi juhatas ta poiste- ja tütarlastekoori, pidas lastele palvetundi ning jagas leivapätsikesi. Taoline jõulude tähistamine kujunes lausa traditsiooniks ja koorilaul Kambja kirikus ning palvemajades muutus üha tavalisemaks.

Georg Becki tegevus ulatus siiski ka Tartu linna. 1817. aastal sai temast seal majaomanik. Aleksander Raudjal oli rahva seas suure populaarsusega vennastekoguduse juht, kes poja tõttu pankrotistus. Beck ostis ära tema maja, kuid lubas vanahärral oma majas edasi elada. Ja juba 1818. aastast võime lugeda, kuidas Tartu palvemajas on sündinud lastekoor ja noorte orkester. Rudolf Põldmäe hinnangul polnud neil aastail Georg Becki järjekindlale tegevusele võistlejat.

Aktiivselt osales Beck vennaste kuulutusretkedel Viljandi- ja Pärnumaale. 1823. aasta paiku asus ta elama Viljandimaale Tänassilma valda Nurmissaare külla. Kambjast läks Georg ära vallalisena, Viljandimaal sai temast naisemees. Pole teada, millal Georg Beck ja Luise Juliane Masing altari ette astusid. Samuti on selgusetu, kas pruut võis pärineda kuulsast Masingute suguvõsagast (näiteks Ambla köstri tütar?).

Tänassilmas juhtis Georg Beck vennaste tegevust ning oli väga armastatud. Suure kultuuriloolise väärtusega oli tema tegevus talurahva muusikalisel kasvatamisel. Tema õhutusel püüdsid nooremad vennad ja õed saavutada rohkem osavust laulus, kusjuures neile oli suuresti kasuks positiivorel, mis kuulus Beckile ja mida ka paljud mängima õppisid. Nii sündis suur koor, mis neljahäälsete lauluga Jumalat kiitis ja kirikutes rahvast rõõmustas. Hea eeskuju nakatas naabreid ja avaldas tähelepanuväärset mõju Viljandi maakonnas. Köster Rothberg ja koolmeister Normann viisid sealt koorilaulu edasi Pilistvere kihelkonda. 1847. aastal kuulis J. V. Jannsen, kuidas Pilistvere Vitsjärve küla koor Paide kiriku pühitsemisel laulis. Hiljem algatas seesama Jannsen eesti üldlaulupidude traditsiooni. Laulupidusid Georg Beck ei näinud. Selleks ajaks laulis ta juba taevastes koorides.