Fyodor Klement

Feodor Klement (ka Theodor Klement; 30. mai (vkj 12. juuni) 1903 Peterburi – 28. juuni 1973 Tartu) oli Vene ja Eesti füüsik ning Tartu Riikliku Ülikooli kauaaegne rektor. Klementi teadustöö keskendus tahkisefüüsikale, eelkõige luminestsentsile.

Feodor Klement sündis 1903. aastal Peterburi Jekaterinhofi linnajaos eestlaste Dietrich ja Karolina Klementi seitsmenda pojana. Dietrich Klement oli alul Narvas sadulsepp (kuuludes ka Narva sadulseppade tsunfti), hiljem Putilovi tehase tööline Peterburis. Esimesed kümme eluaastat kasvas Feodor Klement Peterburis, järgmised kümme (1908–1918) Ligovos. Ta õppis 1910–1913 Ligovo algkoolis, seejärel 1913–1918 Peterburi 10. gümnaasiumis. 1918 oli Klement õpilane Narva gümnaasiumis.

1917. aastast tegi Klement mitmesuguseid lühiajalisi töid: 1917 töötas ta töölisena keemia-farmaatsiatehases Vennad Hruštšovid, 1918–1919 oli sulane ja möldripoiss, 1919 kontoriametnik Suur-Štsepetsi mõisas. 1919 astus Klement Üleliidulise Leninliku Kommunistliku Noorsooühingu (ÜLKNÜ) liikmeks, 1921–1923 oli Venemaa Kommunistliku (bolševike) Partei (VK(b)P) liikmekandidaat ning 1923. aastast liige. 1919–1925 oli ta õpetaja mitmes Oudova kreisi koolis, sealhulgas Oudova kreisi nõukogude ja parteitöötajate koolis. 1924 töötas Klement Oudova kreisi rahvahariduse osakonna ning 1924–1926 poliithariduse osakonna juhatajana.

1926–1941 elas Feodor Klement Leningradis. 1926–1929 oli ta Leningradi kubermangu poliithariduse osakonna raamatukogude sektori juhataja ja inspektor, 1929–1930 osakonna metoodilise kabineti juhataja. Selle kõrvalt õppis ta 1927–1928 Leningradi Riikliku Ülikooli (LRÜ) füüsika-matemaatikateaduskonna matemaatikaosakonna I kursusel, 1929–1934 jätkas aga õpinguid LRÜ füüsikateaduskonna füüsikaosakonnas. Ülikooliga samal ajal Klement niihästi töötas teadlasena kui ka kerkis partei liinis. Akadeemik Aleksandr Nikolajevitš Terenini (1896–1967) laboratooriumis oli ta 1930–1931 õpilane ja uurija, 1931–1934 poole kohaga noorem teaduslik töötaja. 1930–1932 oli ta LRÜ parteikomitee sekretäri asetäitja, 1932–1933 LRÜ Füüsikainstituudi parteiorganisatsiooni sekretär. 1934 lõpetas ta ülikooli.

1933–1935 jätkas Feodor Klement õpinguid LRÜ-s aspirandina. 1934–1935 oli ta ühtlasi LRÜ Rakendusfüüsika Instituudi direktori asetäitja. 1935–1941 töötas Klement LRÜ Füüsika Instituudi teadusliku sekretärina. 1935–1951 oli ta ka LRÜ Õpetatud Nõukogu liige.

1937. aastal rajati Leningradi Riikliku Ülikooli Füüsikainstituudis luminestsentsilaboratoorium, mida Klement juhatas labori asutamisest 1954. aastani (veel kolm aastat pärast Tartu Ülikooli rektoriks saamistki). 1937–1941 oli Klement LRÜ assistent, 1941–1944 vanem teaduslik töötaja. 1940. aastast toimetas ta ka LRÜ teaduslikke toimetisi ("Ученые записки").

1941–1944 oli Klement evakueeritud Jelabugasse, kus oli LRÜ Jelabuga filiaali parteiorganisatsiooni sekretär ning pärast kandidaadidissertatsiooni kaitsmist (10. mai 1943) ja füüsika-matemaatikateaduste kandidaadi kraadi kinnitamist 1943. aastal ka LRÜ Jelabuga filiaali ülem.

Kui ülikooli tegevus Leningradis 1944. aastal taastus, sai Feodor Klementist LRÜ optikakateedri dotsent. Sellel ametikohal jätkas ta 1951. aastani. 1945. aastal alustas ta LRÜ-s Nõukogude Liidu ülikoolide esimese luminestsentsikursuse lugemist. 1949–1951 oli ta LRÜ toimetiste "Вестник Ленинградского университета," peatoimetaja asetäitja. 1949. aastal võeti Klement vastu ka NSV Liidu Teaduste Akadeemia Luminestsentsialase Teadusliku Nõukogu liikmeks, kellena ta jätkas surmani 1973. aastal.

1951. aastal määrati Feodor Klement Tartu Ülikooli rektoriks. Sellel ametikohal vahetas ta välja Alfred Koorti, kes oli pidanud rektoriametit 1944. aastast.

Klementi enda sõnul vaidles ta rektoriks määramisele järjekindlalt vastu mitmel põhjusel. Eelkõige ei soovinud ta loobuda enda rajatud luminestsentsilabori juhtimisest Leningradi Riiklikus Ülikoolis. Klementii veenmiseks pakuti talle algul võimalust labor koos kaastöölistega Tartusse kolida, seejärel aga jääda labori juhatajaks edasi ka Tartus töötades. Labori juhatamisest loobus Klement tõepoolest alles 1954. aasta aprillis.

Samuti häiris Klementit tema halb eesti keele oskus, kuna lapsepõlvest saati polnud ta seda kuigivõrd kasutanud (juba 1945. aastal tellis ta küll õpperaamatuid): "Kõigi nende aastate vältel, mil töötasin rektorina, andis halb eesti keele oskus ennast igal sammul tunda. Mu väljendusoskus selles keeles süvenes pikkamisi, kuid muidugi ei arva ma praegugi, et valdan nüüd korrektselt eesti keelt. Ülikoolis oli mul vahel pahandusi nendega, kes ei osanud kohalikku keelt, kuid töötasid või õppisid siin, eesti keele omandamisele vaatasid aga ülevalt alla."

Kohe pärast Eestisse saabumist esitati Klement ka Eesti Teaduste Akadeemia tegevliikmeks.

Feodor Klementi teeneks peetakse ülikooli rolli taastamist teaduskeskusena ja õppetöö arendamist teaduspõhisena. Administratiivtöö kõrvalt jätkas Klement aktiivset teadustööd. Ta oli Tartu tahkisefüüsika koolkonna rajaja, tema juhtimisel loodi Füüsika Instituudi juurde tahkisefüüsika laboratoorium. 1952. aastal võttis ta enda peale vastloodud Teaduste Akadeemia Füüsika, Matemaatika ja Mehaanika Instituudi, hilisema Tartu Ülikooli Füüsika Instituudi luminestsentsilabori juhtimise. 1953–1954 kuulus ta organiseerimiskomiteesse, kes korraldas Tartus V üleliidulise luminestsentsialase nõupidamise. 1954–1960 oli ta eksperimentaalfüüsika sektori juhataja Tartu Tähetornis.

1952–1973 oli Klement Nõukogude Rahukaitsekomitee liige, Eesti NSV Teaduste Akadeemia FAI teadusliku nõukogu liige, Eesti NSV Teaduste Akadeemia Loodusuurijate Seltsi tegevliige ning Poliitiliste ja Teadusalaste Teadmiste Levitamise Ühingu (hiljem ühing Teadus) liige. 1953–1973 kuulus ta NSVL TA Spektroskoopiakomisjoni, 1960–1969 Lenini preemiate määramise komiteesse liikmena teaduse ja tehnika alal. 1963–1973 oli ta "Eesti nõukogude entsüklopeedia" peatoimetuse liige, Nõukogude Teaduse ja Tehnika Ajaloolaste Ühenduse Komitee liige ning ajakirja "Журнал прикладной электроники" toimetuskolleegiumi liige.

1952–1953 oli Feodor Klement EK(b)P Tartu oblastikomitee ja oblastikomitee büroo liige, 1953–1971 EKP Tartu linnakomitee ja linnakomitee büroo liige. 1953–1954 oli ta EK(b)P KK liikmekandidaat ja 1954–1972 EKP KK liige. Ta kuulus 1954–1966 ka NSVL Ülemnõukogu IV, V ja VI koosseisu, külastades 1955. aastal Tšehhoslovakkiat, 1960. aastal Norrat ning 1961. aastal Itaaliat NSV Liidu parlamendidelegatsiooni koosseisus.

Klementi rektoriks oleku ajal toimus veel üks Tartu Ülikooli ajaloos tähelepanuväärne sündmus: tulekahju ülikooli peahoones 1965. aasta detsembris.

1970. aasta kevadel lahkus Klement rektori kohalt. Tema asemele tuli Arnold Koop (rektor 1970–1988).

Lisaks mitme senise ameti jätkamisele oli Feodor Klement 1971–1973 professor-konsultant Eesti NSV Teaduste Akadeemia FAI juures.

• 1945 medal "Vapra töö eest Suures Isamaasõjas aastail 1941–1945"
• 1949 Leningradi Riikliku Ülikooli preemia parima teadusliku töö eest
• 1951 Eesti NSV Teaduste Akadeemia akadeemik
• 1951 orden "Austuse märk"
• 1952 Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi aukiri
• 1955 Nõukogude-Tšehhoslovakkia Sõprusühingu Presiidiumi Keskkomitee aumärk
• 1956 medal "Uudismaade ülesharimise eest"
• 1959 Nõukogude Eesti preemia teadusliku kollektiivi juhendajana (J. Kirs, Tšeslav Luštšik, N. Luštšik, K.-S. Rebane)
• 1959 NSV Liidu Teaduste Akadeemia Presiidiumi aukiri
• 1961 Lenini orden
• 1963 Eesti NSV teeneline teadlane
• 1964 Hatšatur Abovjani nimeline medal
• 1965 Tööpunalipu orden
• 1967 orden "Austuse märk" (teist korda)
• 1968 aumärk "50 aastat ÜLKNÜ-d"
• 1969 sotsialistliku töö kangelase nimetus koos Lenini ordeni ja kuldmedaliga "Sirp ja vasar"
• 1970 medal "100 aastat V. I. Lenini sünnist"
• 1970 kanti esimesena Tartu linna auraamatusse
• 1972 medal "Tartu Riiklik Ülikool" nr 1
• 1973 Oktoobrirevolutsiooni orden
• 1973 Nõukogude Teaduse ja Tehnika Ajaloolaste Ühenduse presiidiumi audiplom
• 1973 Eesti NSV Teaduste Akadeemia Loodusuurijate Seltsi auliige

1923. aastal abiellus Feodor Klement Olga Georgievna Feoktistovaga. 1926. aastal sündis poeg Frezer, 1931. aastal poeg Roald.

• "Templid teaduse teedel" Tallinn: Eesti Raamat, 1983 (mälestused)