Eduard Grosschmidt
Quick Facts
Biography
Eduard Grosschmidt VR II/3 (alates 21. veebruarist 1939 Eduard Suursepp; 27. aprill 1896 Raigaste, Rõngu vald, Tartumaa– 19. juuli 1975 Lossiküla, Sangaste külanõukogu, Valga rajoon) oli Eesti sõjaväelane (leitnant) ja sõjakirjanik.
Kuperjanovi partisanide pataljoni 5. roodu ülemVabadussõjas.
Tema sulest on ilmunud neli raamatut, kus ta käsitleb oma mälestuste põhjal Esimest maailmasõda, Vene kodusõda ja Vabadussõda.
Elulugu
Eduard Grosschmidt sündis 27. aprillil 1896 Tartumaal Suure-Rõngu vallas Raigaste koolimajas. Ta isa Otto Grossschmidt oli kooliõpetaja, luuletaja ja näitekirjanik. Ema Liina aga lastekirjanduse ja rahvaraamatute tõlkija.
Sai alghariduse sealsamas Raigaste külakoolis. Järgnesid Tartu linnakool ja Hugo Treffneri Gümnaasium (viimane jäi küll lõpetamata). Töötas seejärel Tartus trükitöölisena.
Esimeses maailmasõjas
Astus 1914. aasta augustis vabatahtlikuna Esimesse maailmasõtta jasaadeti 266. Poretšenski polgu sõdurina Poolasse sõdima, kuid sai juba sama 1914. aasta detsembris rindel vasakust käest raskesti haavata ja veetis järgnevad 5 kuud haiglas. Vabastati seejärel sõjaväest, kuid astus 1915. aasta oktoobris uuesti vabatahtlikult sõjaväkke ja määrati 1. tagavarapataljoni.
Läkitati sama 1915. aasta detsembris 2. Oranienbaumi lipnikekooli, mille lõpetas 1916. aasta aprillis. Võttis seejärel 1916. aasta augustist alates 440. Bogoruslanski polgu noorema ohvitserina osa lahingutest Riia rindel Saksa vägede vastu. Sai 1916. aasta detsembris uuesti vasakust käest haavata – nüüd kergelt – ning jäi rivvi edasi.
Ülendati 1917. aasta märtsis alamleitnandiks ja 1917. aasta juunis leitnandiks. Sai 20. augustil 1917 lahingus Rodenpoisi juures mõlemast jalast ja kehast raskesti haavata – ja põrutada – ning langes sakslaste kätte vangi. Vabanes 1918. aasta mais sõjavangilaagrist ja pöördus tagasi kodumaale.
Autasustati Esimeses maailmasõjas ülesnäidatud vapruse eest Püha Anna ordeni III ja IV klassi ning Püha Stanislavi ordeni III klassiga.
Eesti Vabadussõjas
Vabadussõja alates astus 1918. aasta detsembris rahvaväkke ja arvati algul ohvitseride reservi. 1919. aasta jaanuaris määrati 2. jalaväepolgu III pataljoni nooremohvitseriks ja saadeti rindele.
1919. aasta juunis viidi ta sealt üle Kuperjanovi partisanide pataljoni 2. roodu vanemohvitseriks ning sai 1919. aasta juulis Kuperjanovi partisanide pataljoni 5. roodu ülemaks. Võitles Vabadussõjas Balti Landesveeri vastu Lätis ning punavägede vastu Pihkvas ja Narva rindel.
Teenis välja Vabadusristi II/3 ning 40 000 marka.
Eesti Vabariigis
Töötas peale 1920. aasta sügisel sõjaväeteenistusest vabastamist Tallinnas "Päewalehe" trükikojas. Ja alates 1923. aastast ajakirjanikuna.
Rändas aastatel 1924–1929 ringi Prantsusmaal ja Põhja-Aafrikas, saates Eesti ajalehtedele oma reisikirju.
Majanduskriisi aastatel 1930–1933 töötas raamatupidaja, müüja ja laohoidjana Viljandis.
Abiellus 1932. aasta 27. augustil Nõo kirikus Ella-Johanna Singiga (1902–1995). Perre sündis tütar Malle (1936).
1934. aasta märtsis sai ta oma Vabadussõja teenete eest 17-hektarilise maatüki Sangaste mõisast, mille ristis Tammjärve taluks. Krundile ehitati elumaja, laut ja saun, kuid see kõik võttis aega ja raha ning viimase saamiseks töötas ta Tallinnas vanas tuttavas trükitöölise ametis, asudes tallu elama alles 1938. aastal.
Sõjakirjanik
Neil aastail saiGrosschmidt tuntuks ka sõjakirjanikuna. 1935. aastal ilmus ta esimene raamat "Pealuu märgi all", kus ta meenutab oma Vabadussõja-aegset sõjateed Kuperjanovi partisanide pataljonis.
Sellele järgnes 1936. aastal raamat "Sõjavangis", kus ta kujutab Esimese maailmasõja Riia rinde lahinguid ning oma sõjavangipõlve sakslaste juures.
1937. aastal ilmus raamat "Suures heitluses", kus ta annab oma mälestustele tuginedes ülevaate Esimesest maailmasõjast.
Neljanda raamatuna jõudis 1938. aastal lugejateni "Valge rinne", mis oli pühendatud Vene kodusõja sündmustele.
21. veebruarist 1939 eestistas Grosschmidt oma perekonnanime Suursepaks. Vastsel Suursepal said samal 1939. aastal valmis käsikirjad uutele raamatutele: "Rinde taga" ja "Närukaelad", kuid peagi alanud punane okupatsioon kaotas lootuse nende trükki jõudmiseks.
Okupeeritud Eestis
Järgnenud Saksa okupatsiooni ajal elas Suursepp oma talus, pannes 1943–1944 kirja Tartumaa Omakaitse ajaloo 1941. aasta kohta, mis aga trükis ilmuda ei jõudnud. (Ilmus aastal 2002: "Kaitseliidust Omakaitseni. I, Tartumaa Omakaitse aruanne Kaitseliidu likvideerimisest kuni 1941. a. lõpuni").
Vabadussõjast osavõtu kõrval oligi see käsikiri üks peamisi süüdistusi, kui ta 30. oktoobril 1944 oma talus arreteeriti. Ning26. mail 1945 mõisteti talle "kui sotsiaalselt ohtlikule elemendile" 3 aastat vangilaagrit.
Kuni 1945. aasta jaanuarini oli ta Karaganda oblasti Dolinskoje vangilaagris ja saadeti siis asumisele Harkovi oblastisse.
1948 jõudis ta kodumaale tagasi ja elas edasi oma talus. 1949 sunniti ta astuma kolhoosi "Stalini tee" (hilisem Sangaste kolhoos), kus töötas arveametnikuna. Vanemas eas pani ta kirja mälestustekogumiku "Rõngu poeedid", milles valgustab oma kooliõpetajast, luuletajast ja näitekirjanikust isa tegevust, kuid mis jäi raamatuna ilmumata.
Kirjanik ja sõjamees Eduard Suursepp suri 79-aasta vanuselt 19. juulil 1975 tolleaegse Valga rajooni Sangaste külanõukogus Lossikülas oma Tammjärve talus kopsupõletikku. Ta maeti Sangaste kalmistule, kuhu paarkümmend aastat hiljem (1995) sängitati ka abikaasa.
Teosed
- Eduard Grosschmidt, "Pealuu märgi all: mälestusi Kuperjanovi partisanide sõjaretkilt". Tallinn: Mats, 1995, 191 lk (I trükk 1935)
- Eduard Grosschmidt, "Sõjavangis: elamusi Vene laguneval rindel, Saksa vangilaagreis ja punaväes". Tartus: Noor-Eesti, 1936, 290 lk
- Eduard Grosschmidt, "Suures heitluses: [mälestused]". Tartus: Noor-Eesti, 1937, 419 lk
- Eduard Grosschmidt, "Valge rinne: kirjeldusi vene kodusõjast kaasaegsete ja isiklike mälestuste põhjal". Tartus: Noor-Eesti, 1938, 371 lk
- Eduard Grosschmidt, "Kaitseliidust Omakaitseni. I, Tartumaa Omakaitse aruanne Kaitseliidu likvideerimisest kuni 1941. a. lõpuni". Voore [Jõgevamaa]: Tungal, 2002, 300 lk
Kirjandus
- Jaak Pihlak, Mati Õun jt. "Eesti ohvitserid ja sõjandustegelased". III kogumik, Sentinel, 2003, Tallinn, lk 77–78