Cheslav Lushchik

Tšeslav Luštšik (sündinud 15. veebruaril 1928 Leningradis poola päritolu perekonnas) on Eesti füüsik, Eesti Teaduste Akadeemia liige.

Luštšik sündis 1928. aastal Peterburis, kuhu tema vanavanemate perekond oli Poolast asunud pärast seda, kui tema vanavanaisa tsaarivastases võitluses osalemise eest 1864. aastal Siberisse saadeti. Perekond jäi ilma ka aadliseisusest. Samas tegi tema vanaisa edukat karjääri Venemaa tollisüsteemis ja talle anti Peterburi aukodaniku tiitel.

Enne teist maailmasõda represseeriti osa tema suguvõsa ja maailmasõja ajal jäi ta Leningradi blokaadi. Blokaadi ajal jättis elu ka tema ema. Tšeslav Luštšik asus vabatahtlikuna tööle avarii-taastamispolgus, kus töötas ka tema isa, ning pärast esimest blokaadiaastat evakueeriti ta Põhja-Kasahstani, kus ta jätkas oma kooliõpinguid.

1946. aastal lõpetas ta kuldmedaliga keskkooli ja asus õppima Leningradi Riiklikku Ülikooli. Neljandal kursusel alustas ta õhukeste kilede ja ioonsete monokristallide uuringuid akadeemik Aleksander Terenini koolkonda kuuluva Feodor Klementi laboratooriumis. Tšeslav Luštšik lõpetas 1951 cum laude füüsikateaduskonna, läbis sama ülikooli juures aspirantuuri ja kaitses 1954 füüsika-matemaatikakandidaadi kraadi. 1964. aastal anti talle Leningradi Riikliku Optika Instituudi juures füüsika-matemaatikadoktori kraad ning 1968 eksperimentaal- ja tahkisefüüsika erialal professorikutse.

1954. aastal asus Tšeslav Luštšik oma teadusliku juhendaja, tollase Tartu Ülikooli rektori Feodor Klementi kutsel vanemteadurina tööle Eesti NSV TA Füüsika ja Astronoomia Instituudis. Tema teadustegevus jätkus samas instituudis labori (sektori) juhataja (1960–1993), osakonnajuhataja (1974–1990), grandi alusel vanemteaduri ja juhtivteadurina (1994–2004). 2005. aastast tänaseni osaleb ta ioonkristallide füüsika labori uurimisprojektides erakorralise vanemteadurina.

Tšeslav Luštšik on eelkõige eksperimentaalfüüsik. Peamisteks uurimisvaldkondadeks on olnud tahkisefüüsika, laia keelutsooniga materjalide optika ja spektroskoopia ning dielektrikute ja kõrgtemperatuursete ülijuhtide kiiritusfüüsika. Tahkete ainete alal koos õpilastega saavutatud teadustulemustest tõstab ta esile neid, milles uuritakse kristallide kiiritamisel neis pöördumatuid kahjustusi põhjustavaid elementaarprotsesse. Ta töötas välja ja arendas termoaktivatsioon- ja vaakumultraviolettspektroskoopia meetodeid, avastas ja uuris põhjalikult footonkordistamise ning elektronergastuste struktuuridefektide paarideks lagunemise nähtusi, leides neile ka praktilisi rakendusi. Tšeslav Luštšik on rajanud rahvusvahelise tunnustuse pälvinud isolaatorkristallide füüsika Tartu koolkonna ning mõjutanud sama valdkonna uurimisüksuste kujunemist Lätis, Kasahstanis, Venemaal ja Kõrgõzstanis. Jooksvate projektide põhilised uurimisteemad on kiiritusnähtused laia keelutsooniga funktsionaalmaterjalides ning defektitekke mittelöökmehhanismid metallioksiidides ja -fluoriidides.

Tšeslav Luštšik on üle 350 teaduspublikatsiooni autor või kaasautor, temalt on ilmunud 3 monograafiat ja 3 ulatuslikku peatükki kollektiivsetes kogumikes. Ta on lugenud füüsikaüliõpilastele loengukursusi luminestsentsist ja ioonkristallide füüsikast. Alates 1957. aastast on tema juhendamisel kaitstud 50 füüsika-matemaatika ja keemiakandidaadi väitekirja. Ligemale 60 teaduskandidaati või filosoofiadoktorit on Füüsika Instituudis ja Tartu Ülikoolis koolitatud juba tema õpilaste poolt.

Ta on olnud NSV Liidu TA tahkiste kiiritusfüüsika teadusnõukogu sektsiooni esimees (1970–1991), NSV Liidu TA teadusnõukogu "Luminestsents ja tema kasutused rahvamajanduses" aseesimees (1986–1991), liige (1960–1973) ja sektsiooni esimees (1973–1991), Füüsika Instituudi Toimetiste toimetuskolleegiumi liige ja esimees(1973–1990).

1959. aastal pälvis Tšeslav Luštšik teadlaste rühma koosseisus Nõukogude Eesti preemia ning 1988. aastal Eesti NSV Teaduste Akadeemia medali. 2004. aastal autasustati teda pikaajalise ja tulemusliku teadus- ja arendustöö eest Eesti Vabariigi teaduspreemiaga. 2006. aastal anti talle Valgetähe III klassi teenetemärk.

1964. aastal valiti ta Eesti NSV Teaduste Akadeemia korrespondentliikmeks tahke keha füüsika alal. Akadeemia üldkogu otsusega alates 1. septembrist 1989 on Luštšik Eesti Teaduste Akadeemia liige (akadeemik).

• Margus Maidla. Teaduste akadeemia – Eesti kollektiivne aju : 75 aastat – 75 akadeemikut. Tallinn: Incorp Holding OÜ 2014. ISBN 9789949336623. Lk 39–46