Carl Eduard Harten

Carl Eduard Harten (25. aprill/7. mai 1801 Mustjala – 17. november/29. november 1882 Lodz) oli Eesti vaimulik.

Algõpetuse sai ta koduõpetaja käest. Seejärel õppis ta kuus aastat Tallinna toomkoolis. Tartu Ülikooli usuteaduskonnas õppis ta aastatel 1820–1823. Ordineeriti 12. juunil/24. juunil 1824 õpetajaks.

Oli aastatel 1824–1825 Mustjala Anna koguduse adjunktõpetajaks (isa käe all). Aastatel 1825–1878 oli ta (introdutseeriti 7. juunil/19. juunil 1825) Vigala Maarja koguduse õpetaja. Lisaks oli ta aastast 1858 Maa-Lääne praostkonna praost.

Harten oli aastatel 1845–1863 Jädivere talurahvakooli koolmeistrite seminari direktor ja aastatel 1864–1874 Kuuda õpetajate seminari direktor, võttes agaralt seminari tööst osa ja viibides sageli Kuudal. Ta oli agar koolide edendaja ja eesti keele uue (Ahrensi) kirjaviisikasutuselevõtja vallakoolides. Jäi emerituuri novembris 1878.

Tema isa Georg Friedrich Harten oli Mustjala Anna koguduse õpetaja, vend Hermann Johann Friedrich Harten oli Kaarma Peeter-Pauli koguduse õpetaja ja Saaremaa superintendent (aadeldati 1840. aastal). Vanaisa Johannes Heinrich Felicius oli Harju-Jaani Ristija Johannese koguduse õpetaja, onu Johannes Heinrich Felicius oli Harju-Jaani Ristija Johannese koguduse õpetaja, vanavanaisa (emaemaisa) Johann Heinrich Jürgens oli Pöide Maarja koguduse õpetaja, tädimees Benedict Witte oli Ambla Maarja koguduse õpetaja.