Carl Eduard Aspelund

Carl Eduard Aspelund (ka Karl Edvard Aspelund; 31. oktoober 1816 Kuopio – 24. märts 1902 Mäntsälä) oli Eesti ja Soome vaimulik.

Aspelund lõpetas Kuopios elementaarkooli ja Porvoos gümnaasiumi. Aastatel 1834–1846 õppis ta (immatrikuleeriti ) Helsingi Ülikoolis filosoofiat ja usuteadust. Ordineeriti 19. mail 1847 õpetajaks. Kaitses 22. juunil 1847 Helsingis filosoofiamagistri (Mag. fil.) väitekirja.

Ta oli pärast ordineerimist adjunktõpetajaks Kuopios, aga ka Tohmajärvil ja Kitees (mõlemad Põhja-Karjala maakonnas, Ida-Soome läänis. Juunis 1852 kutsuti ta Peterburi Soome Maria koguduse adjunktõpetajaks, samaaegselt oli ta kirikukooli õpetaja. Aastatel 1853–1859 oli ta (kutsuti 7. septembril/19. septembril 1853, introdutseeriti 25. oktoobril/6. novembril 1853) Tallinna Rootsi-Mihkli koguduse õpetaja, oli samaaegselt ka mereväedivisjoni vaimulik. Võttis 22. jaanuaril/3. veebruaril 1858 puhkuse, lahkus 4. juulil/16. juulil 1859 ametist. Aastatel 1858–1865 oli ta Soome ametliku ajalehe Suomen Julkisia Sanomia vastutav toimetaja. Oli aastatel 1864–1895 Mäntsälä koguduse õpetaja, sai 10. detsembril 1889 praostiks. Jäi aastal 1895 emerituuri.

Aspelund oli aastast 1837 Soome Kirjanduse Ühingu liige, aastast 1844 Soome Kunstiühingu, Soome fauna- ja flooraseltsi, aastast 1846 Viiburi Soome Kirjanduse Ühingu liige, aastast 1855 Eestimaa Kirjanduse Ühingu liige ja aastatel 1854–1859 Eesti Piibliseltsi Komitee liige. ta on kirjutanud ajakirjandusse artikleid, aastal 1889 ilmus tema jutluseraamat ja mälestused Kuopiost; aastal 1897 ilmus tema teoloogiline käsitlus ristimisest.

Aspelund oli kaks korda abielus. Tema esimese naise Johanna Marie (1825–1866) isa Karl Fredrik Calonius oli Tohmajärvi abipastor. Tema teise naise Berta Sofia (1832–1906) isa Anders Johann Sjögren oli keeleteadlane (osseedi ja gruusia keele uurija, aga ka liivi ja komi keele uurija), ajaloolane, etnograaf ja rännumees, Peterburi Teaduste Akadeemia akadeemik.