Aleksander Veiderpass

Aleksander Veiderpass (vene Александр Мартынович Вейдерпас) (1901 Gattšina, Peterburi kubermang – 1965 Tallinn) oli Nõukogude Liidu sõjaväelane (polkovnik) ja riigiametnik.

Aleksander Veiderpass sündis Peterburi kubermangus Gattšinas. 1919. aastal Venemaa kodusõja ajal astus ta vabatahtlikult Punaarmeesse, kus ta määrati punaarmeelase-sepana 1078. välihospidali, mis tegutses Petrogradi lähistel Nikolai Judenitši Loodearmee vastu ja seejärel Nõukogude-Poola sõjas Poola rindel.

Pärast Venemaa kodusõja lõppu määrati Veiderpass 44. kütidiviisi, kus ta teenis 131. polgu poliittöötajana, seejärel roodu politrukina, polgu klubi juhatajana, diviisi poliitosakonna instruktorina. 1924. aasta oktoobris suunati Veiderpass Kiievi Sõjalis-Poliitilisse kooli, pärast kooli lõpetamist jätkas teenistust 225. kütipolgu polgukooli juhatajana.

1927. aasta aprillis määrati Veiderpass 30. lennusalga ülema asetäitjaks poliitalal, kus teenis poolteist aastat, pärast mida määrati 7. lennusalga sõjakomissariks.

1931. aasta novembris suunati Veiderpass N. J. Žukovski nimelisse Punaarmee Lennuväeakadeemiasse täienduskursustele ja pärast lennuväekooli lõpetamist suunati teenistust jätkama teadusliku töötajana Õhujõudude Teaduslikku Uurimisinstituuti. Septembris 1933 viidi Veiderpass teenistusse Õhujõudude Lahinguettevalmistuse Staapi. Ta teenis Õhujõudude Lahinguettevalmistuse Staabis kuni veebruarini 1936, mil ta suunati õpingutele Õhujõudude Akadeemiasse Operatiivfakulteeti, pärast õpingute lõpetamist suunati ta edasisse teenistusse Orenburgi 3. Lennuväekooli staabiülemaks.

NSV Liidus toimunud suure terrori ajal 1938. aasta juulis arvati Veiderpass erru, kuid juba pool aastat hiljem määrati ta 7. Üldarmee poliitosakonna instruktoriks. Ta osales Talvesõjas 7. Üldarmee koosseisus Karjala kannasel.

Mais 1940 määrati Veiderpass uuesti õhujõududesse, 161. Tagavara hävituslennukite polgu staabiülemaks, sama aasta novembris viidi üle aga Orjoli sõjaväeringkonna Õhujõudude staapi operatiivosakonna ülemaks.

Pärast juunipööret andis Johannes Varese valitsus 5. juulil 1940 välja seadluse poliitiliste juhtide (politrukkide) ametikohtade loomiseks Eesti rahvaväes. Sõjaväe poliitiliseks peajuhiks määrati Paul Keerdo, sõjaväe ja sõjaministeeriumi keskasutise poliitiliseks juhiks Aleksander Veiderpass.

Kui algas Nõukogude-Saksa sõda, 22. juulil 1941 määrati Veiderpass 20. armee Õhujõudude Staabi ülemaks ning osales 20. armee kaitselahingutes Lepeli, Smolenski ja Vjazma piirkonnas ning pärast 20. armee õhujõudude hävinemist määrati ta Läänerinde Õhujõudude staapi, Operatiivosakonna ülemaks, kus ta osales Moskva õhukaitseplaanide väljatöötamisel.

Jaanuaris 1942 määrati Veiderpass Stalingradi sõjaväeringkonna Õhujõudude Staapi, kus ta tegutses staabiülema asetäitjana ja operatiivosakonna ülemana. Pärast sõjaväeringkonna laialisaatmist tegutses ta 4. Tagavara hävituslennuväebrigaadi staabis. Sealt viidi Veiderpass teenistust jätkama NSV Liidu SARKi Piirivalvevägede üksiku lennuväebrigaadi staabiülemaks.

1946. aastal arvati Veiderpass erru ja pärast seda asus ta elama Eestisse Tallinnasse, kus ta töötas Eesti NSV Ministrite Nõukogu asjadevalitsejana ja seejärel aastatel 1955–1965 NSV Liidu Ministrite Nõukogu juures asuva Usukultusasjade Nõukogu volinikuna Eesti NSV-s.

• Lenini orden
• Punalipu orden
• Isamaasõja ordeni I järk
• Punatähe orden
• Tööpunalipu orden