Ain Erik

Ain Erik (14. märts 1932 – 30. juuli 2018) oli metsamees, loodusõppe spetsialist ja loodushoidja.

Ain Erik sündis Pärnumaal Audru metskonna metsaülema peres, lõpetas 1950. aastal Tartu 1. Keskkooli ja 1955. aastal cum laude Eesti Põllumajanduse Akadeemia metsanduse ja maaparanduse teaduskonna (õppima asus ta veel Tartu Riiklikku Ülikooli, kuid 1951. aastal loodi eraldi Eesti Põllumajanduse Akadeemia).

Ülikooli lõpetamise järel töötas ta Vändras metsaülemana (august 1955 – juuli 1958), seejärel Suure-Jaani metsamajandis (1958 juuli − 1966 juuli; metsakultuuride ja hooldusraiete meister, insener metsakasutuse alal, alates 1962. a. vaneminsener), Jõgeva metsamajandi peametsaülema (1966–1971) ja direktorina (1971–1981). Tööle asudes oli nimetus veel Kurista metsamajand, alates 1978 Jõgeva metsamajand).

1981. aastast elas ja töötas ta Põlvamaal Kiidjärvel. Aastatel 1981–1997 oli ta Kiidjärve metsaülem, kuni 2008. aastaniRiigimetsa Majandamise Keskuse loodushoiu (puhkemajanduse) osakonna loodusõppe spetsialist ja puhkeala juhataja (1998. aastal avatud RMK Kiidjärve Looduskeskus).

Ain Erikutegevus oli mitmetahuline ja samas väga terviklik. Tema eestvedamisel kujundati Ahja jõe keskjooksul välja Kiidjärve-Taevaskoja huvimets.Ta tundis suurt huvi kodukandi pärandkultuuri vastu.Ain Erik tegi kaastööd trükiväljaannetele, Kiidjärve looduskeskuses töötades koostas teabematerjali, pildistas ja kirjeldas mitmeid huviväärseid loodusobjekte, nende hulgas nn. krokodillikuuske Kiidjärve-mail.

• 1999 Eesti Kodanikupäeva aumärk
• 2005 Riigimetsa majandamise teenetemärk Kuldne Tammeleht
• 2005 Vastse-Kuuste valla teenetemärk
• 2007 Põlvamaa teenetemärk
• 2011 Eesti looduskaitsemärk
• 2012 Jakob Hurda rahvuskultuuri auhind

Ain Eriku vaateid mõjutas tugevalt isa Paul Erik. Isa metsameheks kujunemise loo on avaldanud Õpetajate Leht: "Pärnumaa noormees Paul Erik pidi eelmise sajandi algusaastatel otsustama, mida oma eluga peale hakata. Üldhariduskool oli pooleli jäänud, kodukülas alustada raske. Otsus omandada Kaug-Idas metsandusharidus võimaldas mitme riigikorra ajal tööd ja leiba." Lembit Lauri küsitles P. Erikut saate "Kirjutamata memuaare" tarbeks 1977. aastal, sõna saavad ka pojad Ain ja Ülo.

Olulisel kohal oli läbi elu muusika. Suure-Jaani metsamajandi perioodi helgemaid mälestusi oli segakooriga "Ilmatar" seonduv: "Aga nüüd tuli metsamajandisse tööle Ain Erik ja hakkas aktiivselt segakoori organiseerima. Dirigendikepp usaldati Ain Eriku abikaasa ja keskkooli muusikaõpetaja Mare Eriku kätte".

"Pean sügavalt tänulik olema oma Saatusele, kelle tahtel minu elutee läbis Suure-Jaani ajal, mil siin elasid veel suured suurejaanilased, kuulsad eesti helimeistrid Hüpassaare ja Lehola laulikud Mart Saar ja Villem Kapp. Võimsad muusikamehed Artur Kapp ja Julius Vaks puhkasid aga kahjuks sel ajal juba kohalikul kalmistul Kappide perekonnarahupaigas.

Suure-Jaani jõudsin ma 1958. a suvel äsja Vändras minu abikaasaks saanud noore sädeleva Marega, kes hariduselt oli muusikaõpetaja ja koorijuht, mina aga metsamajanduse insener".