Tanel Lepsoo

Tanel Lepsoo (sündinud 6. juunil 1970 Tartus) on eesti romanist ja tõlkija. Ta on Tartu Ülikooli maailma keelte ja kultuuride kolledži lektor ning asedirektor.

Haridus

Ta lõpetas 1988. aastal Tartu 15. Keskkooli ning 1993. aastal Tartu Ülikooli bakalaureusekraadiga prantsuse keele ja kirjanduse alal. Magistrikraadi sai ta 1994. aastal Pariisi 3. Ülikoolist (Sorbonne-Nouvelle) teatri ja etenduskunstide alal. 2006. aastal kaitses ta Tartu Ülikoolis doktorikraadi tööga "Autorifiguuri avaldumine tänapäeva prantsuse näitekirjanduses: representatiivsest ise-subjektist efemeerse ise-subjektini".

Töökäik

Tanel Lepsoo oli aastail 1989–2004 Tartu Descartes'i Lütseumi prantsuse keele ja kirjanduse õpetaja, aastail 1993–1994 ning 1998–1999 Pariisi ida keelte ja kultuuride instituudi eesti keele ja kirjanduse õpetaja, aastail 1994–2005 Tartu Ülikooli germaani-romaani filoloogia osakonna prantsuse keele ja kirjanduse õpetaja (samal ajal 1996–1998 ka Tartu Õpetajate Seminari prantsuse keele õpetaja). Aastast 2006 on ta Tartu Ülikooli lektor.

Tunnustus

• 2013 Akadeemilised palmioksad, rüütlijärk

Tõlked

Tanel Lepsoo on tõlkinud prantsuse keelest eesti keelde, peamiselt ilukirjandust.

• Milan Kundera, "Aeglus" (1998)
• Jean-Paul Sartre, "Iiveldus" (2002, uustrükk 2005)
• Albert Camus, "Truudusetu naine", "Ususalgaja ehk sassis mõistus", "Tummad", "Kasvav kivi" (lühiproosa kogumikus "Pagendus ja kuningriik", 2004)
• Albert Camus, "Õnnelik surm" (2005)
• Bernard-Marie Koltès, "Läänekallas. Roberto Zucco" (2006)
• Roland Barthes, "Tekstimõnu" (2007)
• Pierre Bayard, "Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud?" (2008)