Paul Luhtein

Paul Luhtein (ka Paul Luhthein; kuni aastani 1935 Paavel Luttein; 22. märts 1909 Tallinn – 8. veebruar 2007) oli eesti kirjakunstnik, raamatu- ja tarbegraafik ja kunstipedagoog.

Elukäik

Paul Luhtein õppis aastatel 1916–1924 Jakob Westholmi gümnaasiumis ja aastast 1924 Riigi Kunsttööstuskoolis, lõpetas selle graafika- ja trükitööosakonna 1930. aastal rakenduskunstnikuna. Pärast õpingute lõpetamist siirdus ta enesetäiendamiseks Leipzigi Graafika ja Raamatukunsti Akadeemiasse, sealse riikliku graafika ja raamatukunsti akadeemia meistriklassi, kus õppis professor Tiemanni juhendamisel aastail 1931–1932.

Töötas 1932. aastast Riigi Kunsttööstuskooli tarbegraafikaõppejõuna ning oli 1934. aastal Tallinna Trükitööstuskooli reorganiseerija. Mobiliseeriti 1941. aastal Punaarmeesse. Asunud 1944. aastal õppejõutööle Tallinna Riiklikus Tarbekunsti Instituudis, sai temast järgmisel aastal graafikakateedri juhataja (dotsent 1946, professor 1952) ja ta jäi sellesse ametisse 1982. aastani.

Isiklikku

Paul Luhtein oli Irina Raua ja Olev Luhtein sen. isa.

Looming

Ajateenistuses olles joonistas Luhtein kaitseväele õlakuid, rinnamärke ja lõkmeid. Alustava kunstnikuna tegutses ta innukalt rakendusgraafika vallas, pälvides 1932. aastal Tšehhoslovakkias toimunud Teplice-Schönau kuurordi plakativõistlusel preemia, mis jäi selles valdkonnas tähtsamaks rahvusvaheliseks tunnustuseks sõjaeelsel perioodil.

1936. aastal korraldas valitsus Valgetähe ja Riigivapi teenetemärgi kavandite saamiseks kinnise konkursi. Kutsed said Günther Reindorff, August Kilgas, Roman Nyman, Hugo Lepik ning tollal 27-aastane Paul Luhtein. Parimaks tunnistati Luhteina kavandid.

Valgetähe teenetemärgi loomisel võttis kunstnik eeskuju lumehelbest. Kui tavaliselt on ordenid kas nelja- või harva ka viieharulised, siis Valgetäht on kuue haruga. Teenetemärk tehti valmis Roman Tavasti Pärnu maantee töökojas. Valgetähe teenetemärgil oli ka kett, mille said enne 1940. aastat kuus riigipead. Samuti ka erisuurpael, mida anti välja vaid kahel korral.

Riigivapi teenetemärgi keti Paul Luhteina kavandi järgi tegemise usaldas Vabariigi Valitsus 1937. aastal oma ala tipule, baltisakslase Joseph Kopfi kullassepatööstusele. Kokku kulus riigipea ametitunnusele 453 grammi kulda, üks punane rubiin ja kolm heledat safiiri. Valmistati ka rinnaskantav kaheksaharuline kuldtäht. 1938. märtsis oli kett valmis. Uue põhiseaduse esimesel päeval asetas selle Kadriorus president Konstantin Pätsi õlgadele kindral Johan Laidoner. Viimati oli ametikett presidendil avalikult kaelas 16. juulil 1940, kui Päts võttis vastu Nõukogude Liidu saadiku volikirja.

Paul Luhtein kavandas ka Konstantin Pätsi vapi. Kuna presidendi vanaisa oli mölder, pidi kilbil olema veskikivi. Õigusteadust sümboliseerisid kaalud, riigitegelast kolm lõvi ning iseseisvusvõitlust vabadusrist. Vapi alla soovis Konstantin Päts deviisi Per aspera ad astra.

Punaarmeesse mobiliseerituna tuli tal töötada Udmurtias naftatehase ehitusel, kust ta aga 1942. aastal pääses Jaroslavli ja Moskvasse kunstnikutööle. Eestisse naasnuna sai Paul Luhteinast üks nõutumaid auaadresside kirjutajaid ning mitmesuguste embleemide ja märkide kujundajaid.

Paul Luhtein on kujundanud Eesti Politsei vapi ning Eesti Lauljate Liidule 1938. aasta üldlaulupeo märgi, lisaks mitmed Eesti Vabariigi teenetemärgid, niisamuti Eesti NSV lipu ja suure hulga erinevaid tarbeesemeid. Luhtein on kujundanud seitsme laulupeo embleemid ning 340 auaadressi.

Kunstniku esimene Tallinna vaadetega tinalõigete album ilmus 1957. aastal, iga järgmine kümnend tõi neile lisa, seejuures väljaanne "Tallinna keskaegsed kindlusetornid" (1989) pälvis trükigraafika preemia. Kindlasti kuuluvad eesti raamatukunsti klassikasse tema kujundatud "Ilias"(1960) ja "Odüsseia"(1963) ning mitmed A. H. Tammsaare, Friedebert Tuglase ja Juhan Liivi teosed.

Paul Luhtein oli Eesti Kunstiakadeemia emeriitprofessor ja Eesti Kunstnike Liidu auliige. Ta oli 1932. aastal asutatud Rakenduskunstnike Ühingu asutajaliige, kuulus Kuku klubi juhatusse selle algusest 1935. aastal kuni 1940. aastani.

Teoseid

Paul Luhtein. "Tallinna vanalinn. Tinalõiked". Eesti Raamat, 1998. ISBN 9985651839