Karl Prinkman

Karl Prinkman (25. november 1903, Paasvere vald Virumaa – 13. jaanuar 1992 Tallinn) oli Eesti keemik ja pedagoogikateadlane.

Elulugu

Karl Prinkman oli mõisatöölise poeg.

Lõpetas 1918 Ljubani linnakooli (Peterburi lähedal), 1927 Petrogradis Eesti Pedagoogika Tehnikumi, 1932 Leningradi Herzeni-nimelise Pedagoogika Instituudi loodusteaduse osakonna keemia-bioloogia õpetajana, 1951 aspirantuuri Leningradi ülikoolis, keemiakandidaat (1953, Moskva Riiklik Pedagoogikainstituut), väitekiri "М. И. Ломоносов – основатель научной химии". Oli 1918–21 Petrogradi Kõrgemas Ratsaväekoolis kirjutaja, 1927–28 Siberis Novosibirski ringkonnas Kantsihha eesti algkooli õpetaja, 1932–35 Berezniki Keemia Instituudi keemiaõpetaja, 1935–40 assistent, 1940–41 Eestis Tööjõureservide Nõukogu kutsehariduse osakonna vaneminspektor, 1941–1945 Nõukogude armees, 1945–46 Vabariiklikus Tööjõureservide Valitsuses, 1946–47 VÕTI direktor, 1947–49 TÕI asedirektor, 1951–60 TPedI direktor, 1960–65 Eesti NSV Pedagoogika Teadusliku Uurimise Instituudi teadussekretär.

Teadustöö

Uuris keemia õpetamise pedagoogilis-didaktilisi küsimusi, koostas VII–XI klassile keemiaõpikuid (aastani 1962 ainuautorina, siis koos Hergi Kariku ja Väino Ratassepaga). Tema tegevuse tulemusena oli Eesti ainus liiduvabariik, kus käibisid kohalike autorite keemiaõpikud. Neid ilmus koos kordustrükkidega 1949.–69. a 66 korral. Avaldanud 12 teadustrükist.

Teoseid

• Keemia VIII–X klassile. Tallinn, 1949–1962
• Keemia XI klassile. Tallinn, 1958
• Keemia VII–XI klassile (kaasautorid H. Karik, V. Ratassepp). Tallinn, 1963–1969.

Kirjandus

• Eesti kooli biograafiline leksikon. Tallinn, 1996, 185
• Virkus, R. Tallinna Pedagoogikaülikool läbi aegade. Tallinn, 1998, 13, 17, 35, 68, 103
• Õnne juubilarile. // Nõukogude Õpetaja (1983) 26. XI
• Õpetajate Leht (1992) 18. I (nekroloog).
• Eesti teaduse biograafiline leksikon. 3. köide: N–Sap TTEÜ, avaldatud elektrooniliselt 2013