Karl Kortelainen (vene Карл Ефремович Кортелайнен; sündinud 1. aprillil 1930 Väike-Estonia külas Kemerovo oblastis) on endine NSV Liidu sõjaväelane ning riiklike julgeolekuorganite töötaja ja piirivalvur. 1982 kuni 1990 oli ta Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Komitee esimees (kindralleitnant 1982).
Teenistuskäik
Karl Kortelainen alustas teenistust NSV Liidu riiklikes julgeolekuorganites 1948. aastast:
- 1951. aastal lõpetas Mahhatškala piirivalve sõjakooli;
- aastatel 1951–1957, teenis Karjala ANSV (Viiburi) 102. piirivalvekordoni ülema asetäitjana ja ülemana (102 (Выборгскй) ПОГО им. С.М.Кирова);
- 1960. aastal lõpetas NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee Sõjalise Instituudi ja teenis 11. (Kingisepa) piirivalvesalga (11-го (Кингисеппского) ПОГО) staabis ohvitserina, ülema asetäitjana ning staabiülemana;
- 1969. aastast teenis 1. (Sortavala) piirivalvesalga ülemana (1-го (Сортавальского) ПОГО, в/ч 2121 - 1-й Сортавальский пограничный отряд Краснознаменная воинская часть КСЗПО). Punalipu ordeniga autasustatud piirivalvesalga kodulehekülg[1]
- kuni 1974. aastani õppis K.J.Vorošilovi nimelises NSV Liidu Relvajõudude Kindralstaabi Akadeemias;
- 1974–1975 NSV Liidu Loode piirivalvepiirkonna staabiülema asetäitja;
- 1975–1979 NSV Liidu Kaug-Ida piirivalvepiirkonna piirivalvevägede ülema asetäitja, seejärel staabülem - NSV Liidu Kaug-Ida piirivalvepiirkonna ülema 1. asetäitja;
- juuli 1979–september 1981 NSV Liidu Taga-Baikali piirivalvepiirkonna piirivalvevägede ülem;
- september 1981–juuni 1982 NSV Liidu Kaug-Ida piirivalvepiirkonna piirivalvevägede ülem;
- 15. juuni 1982 kuni 4. märts 1990 Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Komitee esimees
- 1990—1991 töötas Moskvas NSV Liidu Piirivalvevägede Peavalitsuse ülema esimese asetäitjana;
- 1991. aasta Augustiputši ajal läks jäägitult putšistide poole, mille eest ta pensionile saadeti.
- 2000. aastast oli Venemaa Föderaalse Piirivalveteenistuse direktori konsultant.
Elab Moskvas.
Tunnustused
- Oktoobrirevolutsiooni orden (1985)
- Punatähe orden (1977)
- Rinnamärk «Venemaa Föderatsiooni teeneline piirivalvur» (2000).
Kirjandus