Harri Henn

Harri Henn (28. aprill 1942 Tartu – 25. veebruar 2016) oli Eesti poliitik, kõrgharidusega noorsootöötaja, riigikaitseõpetaja, erusõjaväelane (kapten) ja Tallinna linna munitsipaalpolitseinik.

Harri Henn oli Kaitseliidu 29. märtsil 1990 asutatud Tamme rühma aktiivne looja ja Tamme malevkonna pealik. Eesti Vabariigi Valitsuse korraldusega nr. 344-k määratud Kaitseliidu Tartu Maleva pealikuks. Esimene Tartu ja Tartumaa ühendatud malevate pealik.

Tema eestvõtmisel teisaldas KL Tamme malevkond 23. augustil 1990 Tartus Lenini ausamba.

Tema teeneteks peetakse taasiseseisvumisele aktiivset kaasaaitamist ja Eesti Vabariigi kodanikuks olemisele registreerimisel ning julgustamist koondumisele taastatava Kaitseliidu liikmeteks astumisel, tegutsemist Rahvarindes, Muinsuskaitses, MRP-AEG-s, ERSP-s, liikumises GENF-49. Ta oli Eesti Kongressi liige ja Haaslava valla esimese volikogu liige.

Auaste "kapten" omistas talle Eesti Vabariigi eksiilvalitsus kui meeskonnajuhile ja organiseerijale, "Ohvitseritunnistus nr. 16" (allkirjad Heinrich Mark, kes oli Peaminister Vabariigi Presidendi ülesannetes ja Jüri Toomepuu, kes oli Valitsuse Sõjaminister. 15. septembrist 1992 15. aprillini 1993 oli ta niinimetatud Nõmme valitsuse sõjaminister ja välisminister.

2009. aasta kohaliku omavalitsuse volikogude valimistel kandideeris ta Eesti Keskerakonna nimekirjas Tallinna Linnavolikokku. Keskerakonda astus ta mais 2011.

2001. aastast surmani oli ta Tallinna Munitsipaalpolitsei vaneminspektor.

Autasud

• Kaitseministeeriumi Teeneteristi II klassi teenetemärk
• Kaitseliidu Valgeristi II klassi teenetemärk
• Vabadussõja mälestusrist

Viited

Välislingid

• CV
• Mupolasest vabadusvõitleja astus Keskerakonda
• Pöördumine Eesti Vabariigi 1938. a. tuginevale valitsusele
• Vabariigi Presidendi käskkiri
• Harri Henn armastab "Schmeisserit" (Eesti Ekspress, 16. oktoober 1992)
• Harri Henn ja kolm isamaavannet (Liivimaa Kuller, 22. oktoober 1992)
• Foto
• Riho Ühtegi. Nimed, mida pole raiutud marmortahvlile. Kaitse Kodu!, nr 7 (75/521) 2007, lk 22–23.