Aleksander Sobolev

Aleksander Sobolev (22. november 1891 Kuldīga maakond, Kuramaa kubermang Venemaa keisririik – 17. oktoober 1944 Königsbergi lähedal Ida-Preisimaal) oli Venemaa Keisririigi, Nõukogude Venemaa, Eesti ja Saksamaa sõjaväelane, rahvuselt venelane.

Elulugu

Aleksander Sobolevi isa oli ametnik Jakov Sobolev. Aleksander Sobolev õppis Riia Aleksandri Gümnaasiumis, mille lõpetas 1911. aastal. Hiljem õppis ta Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas aastail 1917–1918 ja 1924–1926 (lõpetamata).

I maailmasõjas ja sõdades

Esimeses maailmasõjast võttis Sobolev osa suurtükiväeohvitserina. Vene kodusõja ajal võitles ta Punaarmee ridades. Vabadussõjas tuli ta Eesti poolele üle ning teenis kaadriohvitserina.

Teenistus Eesti kaitseväes

Eesti Kaitseväes oli ta 4. suurtükiväegrupi 5. ja 3. patarei ülem ning hiljem 4. suurtükiväegrupi ülem. 1936. aastal sai ta majori auastme.

II maailmasõjas

Teises maailmasõjas teenis Sobolev Saksa sõjaväes. 1941–1943 oli ta 39. Kaitsepataljoni ülem, 1943–1944 Eesti SS-vabatahtlike brigaadi 53. SS-suurtükiväe suurtükiväedivisjoni ülem, ning 1944. aastal 20. Relvagrenaderide SS-diviisi 20. Relva-SS suurtükiväerügemendi ülem 1944, obersturmbannführeri auastmes.

Aleksander Sobolev sai 10. oktoobril 1944 Klaipeda sadamas koos grupi (Abteilung) ülema major Võhmaga ühest ja samast lennukimürsust haavata ning viidi Kura maasäärt mööda rongiga Königsbergi haiglasse. Aleksander Sobolev suri seal gangreeni tagajärjel 17. oktoobril 1944.

Tunnistused

• Raudristi I ja II klass